Tänavusel Arvamusfestivalil arutleti Kultuuririkkuse alal teemal „Täna uussisserändaja – homme eestlane?“ Integratsiooni Sihtasutuse korraldatud arutelus keskenduti sellele, kuidas ja millal muutub uussisserändaja ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks. Kes otsustab, millal „võõrast“ saab „oma“? Kui kaua peab elama Eestis, et sind eestlaseks peetakse – või kas see on üldse võimalik?
Arutelus uuriti, mis toob inimesi Eestisse ja kuidas see mõjutab meie kogukonda, valimisi ja identiteeti järgmise 10–15 aasta jooksul. Samuti räägiti, kui valmis on Eesti ühiskond ja riik uusi tulijaid vastu võtma ja lõimima.
Vestlusringis osalesid Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Dmitri Moskovtsev, Tartu Ülikooli rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru, Eesti Tööandjate Keskliidu tööturu töörühma juht Ain Käpp, EKRE esindaja Mart Kallas ja Tallinna Ülikooli poliitikasotsioloogia dotsent Mari-Liis Jakobson. Arutelu juhtis ERRi ajakirjanik Johannes Tralla.
Eesti rahvaarv on 2025. aasta alguses ligikaudu 1,37 miljonit kuid sündide arvu vähenemine ja negatiivne iive viitavad kahanemisele tulevikus – prognooside järgi võib 2085. aastal siin elada vaid 1,2 miljonit inimest. Kuigi Ukraina sõja järel toimunud rändelaine on aidanud leevendada tööjõupuudust, on see teisalt toonud esile küsimuse: kuidas ja millistel tingimustel saab uussisserändaja Eesti ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks?
Arutelus jäi kõlama, et Eestis peetakse sisserändajate, sh ukraina sõjapõgenike kohanemist tööturul üldiselt edukaks kuid keele- ja kultuurilise lõimumise osas on veel arenguruumi. Riiki saabub inimesi väga erinevatest riikidest ning neile pakutakse kohanemisel tuge. Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmise taustal on ühiskonna suhtumine rändesse võrreldes 2015. aastaga leebem, samas on linnapildis uute kogukondade kohalolek üha märgatavam.
Lõimumistegevuste sihtrühm on muutunud – lisaks vene emakeelega elanikele osalevad nüüd üha rohkem inimesed kogu maailmast ning eesti keel on sageli nende esimene suhtluskeel siin. On näiteid edulugudest, kus kümne aasta tagasi tulnud näiteks Pakistanist või Türgist on omandanud kodakondsuse ja peavad Eestit oma koduks.
Arutelus rõhutati, et Eesti on Euroopas üks suurema välispäritolu rahvastiku osakaaluga riike, kuid see pole seni vähendanud rahvusriigi tunnetust. Ohuna nähakse pigem majanduslikku rahulolematust ja geopoliitilisi pingeid. Mitmekordne identiteet on tänapäeval normaalne ning ühisosa leidmine – näiteks kultuuri, toidu või muusika kaudu – aitab siduda erineva taustaga inimesi.
Arutelus toodi välja vajadust olla avatum, kutsuda uusi elanikke osalema Eesti ühistes sündmustes ja vältida negatiivset retoorikat, mis võib heidutada panustada soovivaid inimesi. Eesti muutub iga aastaga visuaalselt ja kultuuriliselt mitmekesisemaks ning ühiskond peab sellega kohanema.
