Oma näoga Eesti

2024. aasta on pühendatud Eesti erinevate kogukondade avatusele, üksteisemõistmisele ja tihedamale koostööle. Seejuures peetakse silmas erivajadustega inimesi, erinevaid murdekeelte kogukondi (seto, mulgi, kihnu jt), aga ka Eestis elavaid 216 eri rahvuse esindajaid. Eestimaa kultuuririkkus peitub siinsetes inimestes ja selles, mida inimesed on oma pühendumuse ja loova vaimuga suutnud ära teha, et muuta oma elu ilusamaks ja mõtestatumaks.

Kultuuriline mitmekesisus ümbritseb meid igapäevaselt ja see on muutunud nii harjumuspäraseks, et me seda ei tajugi. Väljendit kuuldes mõtleme enamasti millelegi väga teistsugusele, väga eristuvale. Ent kultuuririkkust leiame tavapärastest asjadest.

Kultuuririkkuse aasta raames arutlesime erinevate inimestega, mida nemad Eestis ja eestlaste juures omaks peavad, mis on veidi harjumatu ning millise oma kultuurikillu nemad Eesti kultuuririkkusele juurde annavad. Meil olid põnevad kohtumised, mida siin lugeda ja vaadata võite.

Sotsiaalkampaania „Oma näoga Eesti“ viiakse läbi Kultuuriministeeriumi tellimusel. Kampaaniat kaasrahastab Euroopa Liit.

 

 

Mizuki tuli Eestisse esimest korda kolme-aastasena. Sellest ta midagi ei mäleta, aga piltide pealt on kenast näha, kuidas ta ema-isaga Helsingist day-trip’i käigus Tallinnasse sattus.

Nüüdseks on Mizuki otsustanud, et Eestisse jääb ta päris pikaks ajaks. Ta kodu ja sõbrad on siin.

 

 

 

Miks peaks tulema üks Kanada noor mees Eestisse? Miks ta ei peaks, kui siin on suurepärane loodus ja erilised inimesed. Need kaks põhjust saidki Francois valikus määravaks. Ta oli kuulnud, et Eestis on puhas loodus, tuli uudistama ja jäigi. Ta tunneb ennast siin väga koduselt ja plaanib siia oma elu rajada.

 

 

Sylvain Oulala jõudis Eestisse kümme aastat tagasi, kui osales Euroopa vabatahtlike projektis Tallinnas, Salme Kultuurikeskuses tegutsevad tsirkusekoolis. Ta tegutses seal ühe aasta ja kui see läbi sai, oli talle selge, et ta tahab Eestis elada. Viimasel kolmel aastal on ta korraldanud omanimelist tsirkusefestivali ja tal on plaan esineda kõikides üle 3000 elanikuga Eesti linnas.

 

 

Lyudmila tuli Eestisse 2005. aastal hõimurahvaste programmi kaudu. Ta asus õppima Tartu Ülikooli doktorantuuri. Lydmila on Eestis elanud juba 19 aastat, tegelenud siin erinevate asjadega, praeguseks on juba kaks aastat töötanud ajalooõpetajana. Ta on rahvuselt mari.

 

Piret Pääri elukutse ja elu kutse on lugude jutustamine. Ta on teinud seda tööd juba 33 aastat. Ta jutustab lugusid täiskasvanutele ja enamasti just vanu rahvajutte.