2024. aasta on pühendatud Eesti erinevate kogukondade avatusele, üksteisemõistmisele ja tihedamale koostööle. Seejuures peetakse silmas erivajadustega inimesi, erinevaid murdekeelte kogukondi (seto, mulgi, kihnu jt), aga ka Eestis elavaid 216 eri rahvuse esindajaid. Eestimaa kultuuririkkus peitub siinsetes inimestes ja selles, mida inimesed on oma pühendumuse ja loova vaimuga suutnud ära teha, et muuta oma elu ilusamaks ja mõtestatumaks.
Kultuuriline mitmekesisus ümbritseb meid igapäevaselt ja see on muutunud nii harjumuspäraseks, et me seda ei tajugi. Väljendit kuuldes mõtleme enamasti millelegi väga teistsugusele, väga eristuvale. Ent kultuuririkkust leiame tavapärastest asjadest.
Kultuuririkkuse aasta raames arutlesime erinevate inimestega, mida nemad Eestis ja eestlaste juures omaks peavad, mis on veidi harjumatu ning millise oma kultuurikillu nemad Eesti kultuuririkkusele juurde annavad. Meil olid põnevad kohtumised, mida siin lugeda ja vaadata võite.
Sotsiaalkampaania „Oma näoga Eesti“ viiakse läbi Kultuuriministeeriumi tellimusel. Kampaaniat kaasrahastab Euroopa Liit.
Mizuki tuli Eestisse esimest korda kolme-aastasena. Sellest ta midagi ei mäleta, aga piltide pealt on kenast näha, kuidas ta ema-isaga Helsingist day-trip’i käigus Tallinnasse sattus.
Nüüdseks on Mizuki otsustanud, et Eestisse jääb ta päris pikaks ajaks. Ta kodu ja sõbrad on siin.
Miks peaks tulema üks Kanada noor mees Eestisse? Miks ta ei peaks, kui siin on suurepärane loodus ja erilised inimesed. Need kaks põhjust saidki Francois valikus määravaks. Ta oli kuulnud, et Eestis on puhas loodus, tuli uudistama ja jäigi. Ta tunneb ennast siin väga koduselt ja plaanib siia oma elu rajada.
Sylvain Oulala jõudis Eestisse kümme aastat tagasi, kui osales Euroopa vabatahtlike projektis Tallinnas, Salme Kultuurikeskuses tegutsevad tsirkusekoolis. Ta tegutses seal ühe aasta ja kui see läbi sai, oli talle selge, et ta tahab Eestis elada. Viimasel kolmel aastal on ta korraldanud omanimelist tsirkusefestivali ja tal on plaan esineda kõikides üle 3000 elanikuga Eesti linnas.
Lyudmila tuli Eestisse 2005. aastal hõimurahvaste programmi kaudu. Ta asus õppima Tartu Ülikooli doktorantuuri. Lydmila on Eestis elanud juba 19 aastat, tegelenud siin erinevate asjadega, praeguseks on juba kaks aastat töötanud ajalooõpetajana. Ta on rahvuselt mari.
Piret Pääri elukutse ja elu kutse on lugude jutustamine. Ta on teinud seda tööd juba 33 aastat. Ta jutustab lugusid täiskasvanutele ja enamasti just vanu rahvajutte.
Iraida Zahharova elu on täis ootamatuid pöördeid ja mitmekülgseid sündmusi. Külaskäik sõbranna juurde viis ta kohtumiseni noormehega Leningradi oblastist, kes tol ajal elas ja töötas Tallinnas.
Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniem on elanud Eestis peaaegu kümme aastat. Kuigi ta on ühe jalaga oma Soome kodus, on Eesti saanud talle teiseks kodumaaks. Hannele räägib, kuidas ta on avastanud Eesti kultuuri ja samal ajal sügavamalt mõistnud oma soome identiteeti. Ta usub, et mõlemal riigil on palju üksteiselt õppida ja et kultuuridevaheline vahetus rikastab meid kõiki.
Narva Tatari Kultuuriseltsi juht, laulja ja avaliku elu tegelane Rafael Šarafetdinov nimetati Narva Rahvaste Maja administraatoriks. Sündinud Eestis. Tatarlasena on ta uhke, et Eestis on olemas ja õitseb tatari kogukond. Eesti on tema sünnimaa ja tal on hea meel, et ta sündis siin.
Ilse Tālberga on lätlane, kes on elanud Eestis juba 20 aastat. Tema teekond Eestisse algas soovist õppida eesti keelt, kuid peagi leidis ta siin oma teise kodu. Ilse räägib oma Eesti kogemustest, Läti ja Eesti kultuurierinevustest ning sellest, kuidas ta on aidanud tutvustada läti keelt ja kultuuri Tartu Ülikoolis.
Bulgaarlane Pjotr Zotovitš, viie lapse isa ja andekas muusik Odessast, kolis koos oma naise ja kolme noorema lapsega Eestisse, mis oli talle tuttav juba pikemat aega alates esimestest külastustest 1980. aastatel. See samm ei olnud Pjotril juhuslik – Eestist sai talle ja ta perele uus kodu, kus ta jätkab nii oma muusikukarjääri kui ka panustab kohalikku kultuuri, ühendades kahe rahva muusikatraditsioone.
Rufat Kerimli on müügiraamatu autor ja kogenud ärikoolitaja, kes on korraldanud koolitusi üheksas riigis. Ta rääkis, kuidas Aserbaidžaani traditsioonid ja tema ärikogemus aitavad tal luua Eesti ja Aserbaidžaani vahelisi sidemeid ning jagas ka oma isiklikke muljeid elust meie riigis.
1974. aastal tuli Tatjana Nižnik Eestisse, et toetada oma õde raskes olukorras. See, mis oli mõeldud ajutisena, muutus poole sajandi pikkuseks eluks uuel maal. Võtnud omaks eesti kultuuri, jääb Tatjana siiski truuks oma Valgevene juurtele. Teda on alati eriti võlunud Tallinna vanalinn oma rikkaliku ajaloo ja ainulaadse iluga. Nüüd jagab ta aktiivselt oma päritolukultuuri rikkusi kohaliku kogukonnaga.
