Marokost pärit Badreddine Lamdaghri Alaoui on Eestis elanud juba 13 aastat ja hetkel juhendab noori taekwondo klubis Saue linnas. Lisaks sellele on ta Maroko kultuuriseltsi president ja tegutseb selle nimel, et tutvustada eestlastele oma kodumaa kultuuri ja hoida sidet Maroko kogukonnaga. "Maroko nii-öelda saadikuks olemine tähendab sinu panust sellesse ühiskonda, kus sa elad," selgitab ta.
Kuigi Badr oli harjunud oma kodumaa soojuse ja sotsiaalsusega, paelus elu Eestis teda kohe. "Eesti puhul mulle meeldib loodus, et meil on palju metsa, arhailise ja moodsa puutepunktid. Näiteks kui sa lähed Tallinna vanalinna, siis leiad segu modernse ja traditsioonilise vahel," kirjeldab ta.
Kultuurilised erinevused ilmnesid alguses mitmel viisil, näiteks toidukultuuris. "Kui ma Eestisse tulin, üllatas mind see, et ainsad vürtsid, mida eestlased kasutasid, olid sool ja pipar. See oli tõesti suur üllatus minu jaoks, ma polnud sellega harjunud," tunnistab Badr. Marokos kasutatakse rohkelt erinevaid vürtse, mis lisavad roogadele sügavust ja maitset. Samas on ta märganud, et ajad on muutumas. "Nüüd näen, et ühiskond muutub ja inimesed on rohkem avatud teiste rahvuste köökidele, asi areneb," nendib ta positiivselt.
Üks märkimisväärsemaid elemente, mis Eesti puhul Badrile silma jääb, on eestlaste austus tavade vastu. "Suurim üllatus oli see, kuivõrd eestlased austavad traditsioone. See oli minu jaoks suur üllatus," meenutab ta oma esimesi muljeid. Badr on täheldanud, kuidas siin väärtustatakse ka privaatsust ja isiklikku ruumi.
Üllatus oli Badri jaoks ka see, kui erilised on Eesti suvised valged ööd. "Oli uskumatu, et suvel päike ei loojugi ja päevad on nõnda pikad. Nägin, kuidas eestlased neid päevi naudivad – see on väga äge ja positiivne." Ta hindab väga, kuidas inimesed võtavad suvistest pikkadest päevadest viimast, korraldades pidusid ja festivale, matkates ja ujumas käies.
Maroko kultuur on tema südames ja seda armastust püüab ta edasi anda oma töö kaudu, mis ta kogukonnas teeb. “Eestlastele tutvustatakse Maroko kultuuri läbi ürituste, festivalide, workshop’ide, lisaks külastatakse koole, kus tutvustatakse meie ajalugu, rahvarõivaid, Maroko kööki,” loetleb Badr erinevaid ettevõtmisi.
"Meie kultuuris on inimesed rohkem sotsiaalsed, pidevalt toimuvad kokkusaamised – pered saavad kokku ja meile meeldib koos aega veeta," räägib Badr. Ta lisab, et ka ootamatud külalised on Maroko kultuuris tavalised ja teretulnud. "Ja siis on võimalus valmistada teed, nagu me seda teeme praegu, ja nautida teejoomist ning rääkida-suhelda."
Badri jaoks on ka igapäevane perekondlik suhtlemine väga oluline, isegi kui sugulased elavad kaugel. "Perega suhtleme iga päev, sest see on väga tähtis. Sõltumata sellest, et Eesti ja Maroko on teineteisest väga kaugel. Alati on hea kuulda uudiseid, kuidas neil läheb," räägib ta, kuidas nad üksteise käekäigul silma peal hoiavad.
Kuigi Badr on Eestis harjunud kohanema erinevate uute maitsetega, tunneb ta puudust Maroko köögist. "Eestist on puudu Maroko köök. Me armastame Maroko kööki. See on rikkalik, maailma üks parimaid." Lisaks igatseb ta Maroko turgude melu, kus saab osa vürtside rikkalikest lõhnadest ja kuulata elavat muusikat. "Kui sa lähed Maroko turule, siis sa tunned, kuidas see elab. Inimesed lähevad sinna oma argiasju ajama, kuid samas ümberringi elu kihab," kirjeldab ta tundeküllaselt.
Eesti kultuurist on Badr võtnud omaks ka mitu kohalikku kommet ja tava. "Asi, mis ma olen omaks Eestist võtnud, on punktuaalsus. Aeg on väga tähtis. Kui öeldakse kell üheksa, siis see tähendab täpselt kell üheksa," selgitab ta. Samuti on talle meeldima hakanud Eesti rahvustoidud kama ja kilu. "Kilu avastasin enda jaoks rahvuspühade ajal. Tean, et see on üks rahvustoite, mis meenutab mulle Maroko anšoovist. See meeldib mulle väga musta leivaga."
Badr on võtnud Maroko kultuuri tutvustamise ja eestlaste teadlikkuse tõstmise enda südameasjaks. Ta juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on siinsesse ühiskonda sulanduda ja austada kohalikke tavasid. "Ühiskonda saad integreeruda, austades elukohariigi seadusi ja tavasid ning sinna ka omalt poolt panustades.”
