Oma näoga Eesti: Tatjana Nižniki jaoks on Eesti ajutine kodu, mis on muutunud alaliseks – juba 50 aastat

Oma näoga Eesti

 

1974. aastal tuli Tatjana Nižnik (pildil vasakult esimene) Eestisse, et toetada oma õde raskes olukorras. See, mis oli mõeldud ajutisena, muutus poole sajandi pikkuseks eluks uuel maal. Võtnud omaks eesti kultuuri, jääb Tatjana siiski truuks oma Valgevene juurtele. Teda on alati eriti võlunud Tallinna vanalinn oma rikkaliku ajaloo ja ainulaadse iluga. Nüüd jagab ta aktiivselt oma päritolukultuuri rikkusi kohaliku kogukonnaga.

Minu nimi on Tatjana Nižnik. Kolisin Eestisse 3. septembril 1974 ja olen siin elanud juba 50 aastat. Alguses tulin aitama oma õde, kes vajas abi, kuid jäin Eestisse ja töötasin pikka aega pearaamatupidajana. Olen juba 27 aastat juhtinud Valgevene Kultuuriseltsi. Minu kohustuste hulka kuulub kultuuriürituste korraldamine ja osalemine erinevatel esinemistel oma ansambliga Ljanok (pildil). 

Meie selts osaleb aktiivselt riigi kultuurielus, esinedes Tartus, Rakveres, Narvas, Sillamäel ja Tallinnas. Minu töö hõlmab ürituste korraldamist ja Valgevene rahvalaulude esitamist, mis võimaldab mul hoida sidet oma kultuuriga ja jagada seda Eesti ühiskonnaga. Olen entusiastlik Valgevene traditsioonide ja pühade propageerija Eestis, uskudes, et see edendab riigi kultuurilist mitmekesisust.

 

Kirjeldage, millisena te näete meie Eestit!

Pean Eestit roheliseks maaks, kus on palju soid, metsi, saari ja sinijärvi. See on ilus ja rahulik rikka loodusega maa.

 

Mis teile Eestis meeldib?

Mulle meeldib Eesti rahu ja roheline loodus. Puuduvad metropolid, on vaid hubased linnad ja külad. Loodus meenutab mulle Valgevenet, mis on väga meeldiv.

 

Mis teid Eestis üllatab?

Mind üllatab inimeste rahulikkus ja vaoshoitus. Kui ma esimest korda siia jõudsin, rabas mind eriti vanalinna ilu – Valgevenes sellist arhitektuuri enam ei ole.

 

Mis tundus teile Eestis ootamatu või harjumatu ?

Minu jaoks oli ootamatu see, kui suletud ja vaoshoitud on siinsed inimesed võrreldes Valgevenega. Valgevenes on elu emotsionaalsem ja avatum, siin inimesed sageli varjavad oma tundeid ja elamusi.

 

Milliseid teie kultuuri aspekte võiks Eestis juurutada?

Ma soovitaksin tutvustada rohkem rahvalikke pühasid, nagu dožinki ja lõikuspeod. See aitaks lastel ja noortel paremini mõista maaelu ja õppida nautima lihtsaid asju.

 

Millest te kõige rohkem puudust tunnete? / Millest on Eestis puudu?

Ma igatsen laia suhtlus- ja sõprusringi. Tunnen puudust vastastikusest mõistmisest ja soojusest, millega harjusin ära Valgevenes. Tahaksin Eestis näha rohkem pidusid ja elavat suhtlemist.

 

Kas arvate, et teie siinviibimine rikastab Eestit?

Arvan, et minu siinviibimine rikastab Eestit kultuuride mitmekesisusega. Traditsioonide ja tavade vahetamine eri maade vahel aitab paremini mõista ja hinnata erinevaid kultuure.

 

Millised eesti harjumused olete omaks võtnud?

Olen muutunud vaoshoitumaks ja rahulikumaks. Õppisin Eestis oma tundeid varjama, mis ei olnud lihtne, kuid osutus kasulikuks.

 

Mis on teie eesti lemmikroog?

Minu eesti lemmikroog on leivasupp. Olin meeldivalt üllatunud, kui sellest roast teada sain, ja see hakkas mulle väga meeldima. Eriti maitsev on leivasupp vahukoorega.

 

Kas teil on mõni eesti lemmiklaul?

Kasvasin üles Tõnis Mägi ja Georg Otsa vanu laule kuulates.

 

Kuidas kirjeldaksite eestlasi?

Eestlased on suletud, vaoshoitud ja tasakaalukad inimesed. Sageli varjavad oma emotsioone, mis eristab neid teiste maade avatumatest ja emotsionaalsematest rahvastest.