Integratsiooni Sihtasutus algatas Keelesõbra programmi 2020. aastal, et pakkuda keeleõppijatele toona kehtestatud eriolukorra tõttu võimalusi jätkata keele praktiseerimist veebi vahendusel. Programm läks hästi käima ja on jätkunud edukalt ka peale eriolukorra lõppu. Seni on programmist osa võtnud kokku 5365 keelesõpra. Tänavu leidsid endale keelesõbrad seni suurim arv inimesi – 827 õppijat ja 810 mentorit.
Suurema osa aastast Prantsusmaal Pariisi külje all Guermantes’is elav saksa ja eesti keele õpetaja, vabakutseline ajakirjanik, tõlk ja tõlkija, eestlanna Mailis Sütiste-Gnannt oli kevadel kahe ja poole kuu jooksul mentoriks Tallinnas elavale türklannast koduperenaisele Emine Cetinkayale. Tarmukad naised olid nüüd lahkesti nõus jagama meiega oma muljeid ühiselt käidud teest.
Mille poolest oli programmis osalemine teile kasulik ja mis selle juures kõige rohkem meeldis?
Emine: Uute inimestega on ikka põnev tutvuda. Minu keelekaaslane Mailis on suurepärane inimene. Vestlesime teisipäeviti Skype’is 30–40 minutit korraga. Mailis kirjutas mulle ka vestlusaknasse sõnu ja väljendeid, mis meil jutu käigus ette tulid, ning vajadusel selgitas grammatikat erinevate näidete abil. Viimane oli eriti kasulik, sest mul on nüüd alati võimalus seda hiljem üle vaadata, kui midagi juhtub meelest ära minema.
Mailis: Olen keelesõbraprogrammis algusest peale kaasa teinud, seega oli see mulle juba viies hooaeg. Tore on teisi aidata ja eriti veel meie oma emakeelt rääkima innustada. Minu keelesõber Emine on nagu soe päike, alati rõõmus ja väga positiivse ellusuhtumisega. Sain palju huvitavat teada Türgi eluolu, kommete ja toitude kohta. Ta jagas alati rõõmsasti oma tegemisi ja retsepte. Samuti sattus vestluste perioodi ka tema ramadani aeg, kui ta päikesetõusust loojanguni midagi ei söönud ega ka vett ei joonud. See on ikka imetlusväärne, milline tahtejõud peab inimesel selleks olema.
Mis osutus teie jaoks kõige keerulisemaks?
Emine: Kõige keerulisem oli kindlasti grammatika. See on ikka raske! Mailis selgitas mulle erinevaid reegleid ikka ja jälle, kordasin üle ka kõike seda, mida ma eesti keele kursusel õpin. Aga Mailis oli mulle väga suureks toeks!
Mailis: Ega meil midagi ületamatult keerulist tegelikult ette ei tulnudki. Ainuke arusaamatus tekkis meil üldsegi mitte keele pärast, vaid sellepärast, et Eestil ja Prantsusmaal on ajavahe ja meie kohtumise aeg läks pisut sassi.
Miks võiksid programmis osaleda ka teised keeleõppijad ja mentorid?
Emine: Sest siin me räägime ainult eesti keeles ja need vestlused on väga praktilised. Mina ise tahan programmis osaleda kindlasti ka edaspidi. Ma tunnen, et see on mulle väga vajalik. Programm võiks minu arvates korraga isegi kauem kesta, mina tahaksin küll veel palju rohkem eesti keeles rääkida!
Mailis: Tore on panustada ja aidata teisest rahvusest keeleõppijaid. See on ühtlasi rikastav kogemus ka endale, sest nii saab oma maailmapilti avardada uute teadmistega teiste rahvaste kultuuridest ja kommetest.
Kas plaanite omavahelisi vestlusi ka tulevikus jätkata?
Mailis: Saime teineteist päriselus esimest korda näha alles Tallinna eesti keele majas juba peale ametliku programmi lõppu. Tegime koos pilti ja pärast istusime kohvikus ja jutustasime niisama maast ja ilmast. Suvel, kui taas Eestisse tulen, saame kindlasti uuesti kokku. Emine kindel soov on meile omatehtud Türgi toitu pakkuda.
Emine: Ega tegelikult ei olegi meie jaoks hooaeg veel läbi. Vestleme veebis siiamaani edasi iga teisipäeva hommikul, täpselt nii nagu ka programmi aktiivajal. Vast ainult kord või paar on vahele jäänud. Ootan meie uusi kohtumisi väga!
Projekt saab toetust Euroopa Sotsiaalfond+ toetusest rahastatava projekti nr 2021-2027.4.07.23-0006 „Eesti keele õpet toetavad tegevused ja kodanikuõpe“ alategevus nr 3.4.4.4 „Erinevate kultuuri- ja vaba aja tegevuste pakkumine eesti keele õppe toetamiseks ning praktiseerimiseks“ raames.
