Kui Refat Noor Etu pärast järjekordset välisreisi Tallinna lennujaamas maandub, tunneb ta, kuidas midagi temas paika loksub. Rahvahulgad kaovad. Müra vaibub. Keegi ei jõllita. Ja selles tuttavas vaikuses avastab ta end taas mõttelt: ta on jõudnud koju.

Noori jaoks, kes kolis 2021. aastal Bangladeshist Eestisse, ei tekkinud see tunne kohe, vaid aegamisi. Lumistel hommikutel, eesti keele tundides, ellujäämiskatsumusena tundunud saunakülastustel, läbi Eesti kulgenud autoreisidel ja lugematutes väikestes argihetkedes.

Nüüd on Noor võtnud endale sihi näha kogu Eestit. Olgu selleks jalutuskäigud Sillamäe promenaadil, uitamine Rakvere ajaloolistel tänavatel või rabamatk päikesetõusul – ta on teinud endale harjumuseks avastada kõike, mida Eestil on pakkuda. Ja ta soovib tutvustada ka teistele paika, mis on tema silmis endiselt väga alahinnatud.

Magistrikraad ja pikad mesinädalad

Noori teekond Eestisse ei alanud unistusest Põhja-Euroopasse kolida, vaid soovist omandada konkreetne eriala. Majandusteaduse taustaga otsis ta võimalust jätkata õpinguid andmeteaduse valdkonnas.

„Avastasin, et Tartu Ülikool pakub seda eriala,“ meenutab ta. „Hakkasin Eesti kohta uurima ja mida rohkem selle kohta teada sain, seda rohkem hakkas mulle kõik meeldima.“

Pandeemia lükkas tema plaane aasta võrra edasi, kuid ei muutnud neid. Noor teadis, et tahab õpingute ajal viibida kohapeal, mitte neid eemalt läbida. Kui ta 2021. aastal lõpuks Tartusse jõudis, et alustada magistriõpinguid, sai Tartust kiiresti tema esimene kodu eemal kodust. „Mulle meeldib ka Tallinn, kus praegu elan, aga Tartu on hoopis midagi muud. Sellel on mu südames eriline koht,“ ütleb ta soojalt.

Noor tuli Tartu Ülikooli õppima täieliku õppemaksuvabastusega stipendiumiga ja on siiani ülikooli matemaatilise majandusteaduse õppekava lehel esile tõstetud – see on väike hetk, mille üle ta on endiselt uhke.

Ta elas Narva maantee ühiselamus, käis loengutes, õppis ülikooli suursuguses peahoones oma esimestes eesti keele tundides ja avastas üliõpilaselu, mis teeb Tartust külalislahke paiga ka nende jaoks, kes on saabunud sinna teiselt poolt maailma. Ta meenutab, kui lihtne oli Möku baaris inimestega tutvuda, ning julgustust, mida sai ka kõige lihtsamate eestikeelsete sõnade proovimisel.

Eesti tähistas ka uue peatüki algust tema isiklikus elus. Kui ta oli otsustanud alustada Tartus õpinguid, julgustas Noor ka oma kaaslast magistriõppesse kandideerima. Mees võeti samuti vastu ja paar, kes oli koos olnud juba ülikooliajast Bangladeshis, abiellus vaid 15 päeva enne Eestisse kolimist, et alustada uues riigis koos õpinguid.

Siia kolimine sai sisuliselt nende mesinädalateks. „Ma räägin seda tegelikult kõigile – need on minu mesinädalad, mis kestavad siiani, sest ma pole Eestist veel tüdinenud,“ naerab Noor.

Turvalisuse ja isikliku ruumi luksus

Noor, kes on pärit tihedalt asustatud troopilisest riigist, teadis, et Eesti saab olema hoopis teistsugune. Kliima ega vaikne tänavapilt ei olnud see, mis teda kõige rohkem üllatas. Hoopis turvatunne.

„Eesti on väga turvaline paik, eriti naistele,“ selgitab Noor. „Oma kodumaal ei läheks ma öösel kunagi üksi välja. Siin pole sellega mingit probleemi. Kui sa ei pea pidevalt oma turvalisuse pärast muretsema, on sul mõtteruumi ja aega muude asjadega tegelemiseks. See hirm ei valitse sind.“

Noori jaoks ei ole turvalisus mingi abstraktne väärtus. See muudab seda, kuidas inimene maailma kogeb. Annab võimaluse olla uudishimulik, avastada, käia õhtuti jalutamas ja ehitada endale elu, ilma et peaks pidevalt taustal riske kaaluma.

Samuti on see muutnud teda teadlikumaks argielu hüvedest, mida paljud kohalikud enam ei oskagi märgata: usaldusväärne ühistransport, isiklik ruum, vaikne keskkond ja võimalus elada väärikat elu, ilma et peaks lihtsate mugavuste nimel võitlema.

„Näiteks, siinne ühistransport on nagu unistus. See on puhas, saabub alati õigel ajal ja inimesed austavad su privaatsust. Nad ei istu isegi otse sinu kõrvale! Need on privileegid, mida tuleb teadvustada.“

Eesti keel selgeks, üks sõna korraga

Enne saabumist oli Noor lugenud, et eestlased on külmad ja tagasihoidlikud. Kohale jõudes leidis ta, et see stereotüüp on liialdatud.

Jah, inimesed on vaiksed. Jah, nad tegelevad oma asjadega. Kuid Noori jaoks ei tähendanud see kalkust. Eriti tugevalt tundis ta seda Tartus. Isegi lihtne eestikeelne „Aitäh!“ võis vastuseks esile kutsuda naeratuse ja entusiastliku „Palun!“. Selline julgustus ajendas teda rohkem õppima.

Ta alustas eesti keele õpinguid Tartu Ülikoolis, jätkas programmis „Settle in Estonia“, sooritas A2-taseme riigieksami ja õpib praegu B1-tasemel. Koos eesti kolleegidega lõunat süües saab ta oma oskused proovile panna. Ka mujal püüab ta kasutada lühikesi argiväljendeid, nagu “kaardiga, palun”. Noor tunnistab naerdes, et pikemad vestlused ei kulge alati sujuvalt, kuid ta keeldub alla andmast.

„Arvan, et positiivne suhtumine ja soov rohkem teada saada on väga palju abiks. Ma tõesti tahan rohkem teada. Kui oled siin riigis alles uus, pead ju keelt ja kultuuri tundma õppima, eks? See on ka austuse märk,“ ütleb ta.

Talv, pimedus ja saun

Noori esimene talv Eestis tundus peaaegu maagiline. Ta nägi esimest korda lund ja mäletab seda kui „taevast langevat vatti“. Pimedus tundus veider, kuid uues riigis viibimise põnevus leevendas hoopi.

Teine talv ei kulgenud aga nii sujuvalt. „Teine talv tabas mind rängalt,“ tunnistab ta lõbusalt. „Päevad on nii lühikesed, et päevavalgust pole peaaegu üldse. Mõistsin, et pean hakkama D-vitamiini võtma. Keha, mis pole pimedusega harjunud, läheb väikest viisi šokki.“

Alles pärast oma esimese päikesepaistelise Eesti suve kogemist sai ta aru, millest talve saabudes ilma jääb. „Alles siis, kui mõistsin, kui ilus on Eesti suvi, oli mul talve raske taluda. Enne seda oli kõik korras.“

Külma ja pimedusega toime tulemiseks võttis Noor kasutusele ühe kõige eestlaslikuma ellujäämisvahendi: sauna. Tema esimene kogemus oli rahulik ja peaaegu et meditatiivne. Igaüks oli omaette, keegi ei vaadanud kedagi, ja kuumus tegi väljas valitseva talve talutavaks.

Hiljem avastas ta saunakultuuri intensiivsema poole.

„Mõned inimesed tulid sisse ja valasid kividele palju vett. Oli nii kuum, et mul tekkis tunne, et ma sulan! Aga ma ei tahtnud välja minna, sest ma ei tahtnud näidata, et olen nõrk,“ muigab ta. „Nüüd ma mõistan – just nii inimesed talve üle elavadki. See paneb sind elusana tundma.“

Igavesti Noor

Noori Eestis veedetud aja üks armsamaid kokkusattumusi on seotud tema nimega.

„Noor“ tähendab araabia keeles „valgust“, eesti keeles on see sõna aga seotud vanusega. Seda sai ta teada ühelt oma eesti sõpradest.

„Üks mu eesti sõber ütles mulle: „Oh, sa jääd igavesti nooreks! Forever Noor!““ naerab ta.

See väike sõnamäng sai lõpuks tema sotsiaalmeedia-kontode nimeks. Kuigi Noor on Eestis juba mitu aastat elanud, hakkas ta oma seiklusi veebis dokumenteerima alles umbes aasta tagasi. Nüüd jagab ta Facebookis kasutajanimega Forever Noor ning Instagramis ja TikTokis nimega @forevernoor__ hetki oma igapäevaelust ja rännakutest Eestis, romantiseerides siinset elu ning tuues välja kultuurišokke.

Tema postituste eesmärk ei ole kujutada Eestit veatuna, vaid märgata väikseid asju. Vaikne mereäärne linnake võib sobiva ilmaga muutuda unustamatuks. Praamisõit Saaremaale võib olla osa seiklusest. Vihmane päev Haapsalus tähendab lihtsalt seda, et ta peab sinna tagasi minema, et seda päikesepaistes näha. Sillamäe üllatas teda oma iluga. Rakvere võitis tema südame. Tartu on ülikooliaastate mälestuste tõttu endiselt selge lemmik.

Koht, kuhu ta tagasi tuleb

Noor reisib endiselt sageli välismaale. Ta külastab tihti Norrat, kus elab tema õde ja kuhu viib teda ka töö. Ta on imetlenud Austria maastikke ja Norra fjorde. Ta armastab reisida, kuid iga reis kinnitab talle üht ja sama.

„Reisides mõtlen, kas suudan end seal kohas elamas näha. Väga paljud riigid on ilusad, aga mulle tundub, et ma naudiksin neid kuu aega ja siis hakkaks mul igav,“ selgitab Noor. Ilusad kohad võivad küll avaldada muljet, kuid neil ei ole alati kodust tunnet.

Noori jaoks muutuvad kuulsate sihtkohtade kiire elutempo ja palju rahvast sageli kurnavaks. Eesti seevastu annab talle hingamisruumi. „Armastan väga reisida, aga alati, kui kuhugi lähen, väsitavad rahvahulgad mind ära. Iga kord, kui Tallinna lennujaamas maandun ja näen, et olen Tallinnas, tunnen, et nüüd olen ma kodus.“

See tunne on märk sellest, et Eesti on teda muutnud. Kuid mitte suletumaks, vaid rahulikumaks, tunneb ta ise. Veelgi positiivsemaks. Teadlikumaks sellest, millist elu ta tahab.

„Inimesi on siin vähem, kõik on rahulikud ja vaiksed ning tegelevad oma asjadega. Mul on tunne, et see on minu koht. Mulle meeldib siin väga ja ma hindan Eestit kõrgelt.“

Kui inimesed küsivad, kas ta näeb siin oma tulevikku, vastab Noor: „Loodan, et saan siia jääda. Ma ei tea, kuhu elu mind viib, aga kui see oleks minu enda otsustada, siis oleksin siin.“

Noori soovitused uutele tulijatele Eestis:

• Ole uudishimulik. „Minu jaoks on olnud positiivsus ja uudishimu abiks. Püüan siinset kultuuri mõista, rohkem lugeda ja teada saada.“
• Õpi tundma kultuuri, mitte ainult reegleid. „Oled uues riigis, seega pead tundma keelt ja kultuuri ning teadma, kuidas erinevates olukordades käituda. See on austuse märk.“
• Ära karda keele harjutamisel vigu teha. „Püüan eesti keelt kasutada argielu olukordades, näiteks ütlen: „Kaardiga, palun.“ Enamasti läheb see täiesti nihu, aga ma ei anna alla. Kohalike reaktsioon on alati nii positiivne.“

Kohanemisprogramm Settle in Estonia on mõeldud Eestisse saabunud uussisserändajatele ja nende pereliikmetele. Uussisserändaja on inimene, kes on saabunud Eestisse pikemaks ajaks ja elanud siin vähem kui 5 aastat. Näiteks võivad uussisserändajatena Eestisse saabuda sõjapõgenikud, kellele Eesti pakub rahvusvahelist või ajutist kaitset, aga ka tavarändega Eestisse tööle või õppima tulnud inimesed. Kohanemisprogramm Settle in Estonia on osalejatele tasuta. Pakume nii keeleõpet kui ka teisi Eestis igapäevaeluga hakkamasaamiseks vajalikke koolitusi. Loe lähemalt ja registreeri: https://integratsioon.ee/kohanemine. Kohanemisprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ja riigieelarvelistest vahenditest.

Kui eestlased hakkavad juunis rääkima ilmast, grillimisest ja sellest, kes kuhu jaanipäevaks sõidab, siis on selge: aasta üks oodatumaid pühi on kohe käes.

Jaanipäeva tähistatakse Eestis 24. juunil, kuid kõige tähtsam osa toimub juba eelmisel õhtul, 23. juunil ehk jaanilaupäeval. Linnad jäävad vaiksemaks, paljud sõidavad maale, suvilasse või sõprade juurde ning üle Eesti süüdatakse jaanituled.

Miks jaanipäeva tähistatakse?

Jaanipäev on seotud suvise pööripäevaga – ajaga, mil päevad on kõige pikemad ja ööd kõige lühemad. Eestis ei lähe sel ajal öösel päris pimedakski: käes on aasta üks valgemaid öid.

Pärast pikka ja pimedat talve on see eestlaste jaoks eriline hetk. Loodus on roheline, päevad pikad ja suvi alles ees. Ilm võib küll olla heitlik, kuid õige jaanipiduline sellest end häirida ei lase.

Õhtu süda – jaanituli

Jaanipäeva tuntuim traditsioon on jaanituli. Lõkke ümber kogunetakse, räägitakse juttu, kuulatakse muusikat, süüakse ja ollakse koos pere või sõpradega. Paljudes linnades ja valdades toimuvad avalikud jaanipeod, väiksemaid koosviibimisi peetakse koduaedades ja suvilates.

Vanasti usuti, et jaanituli kaitseb ja toob õnne. Tänapäeval on see ennekõike mõnus põhjus tulla kokku ja nautida valget suveööd. Lõkke tegemisel tuleb kindlasti jälgida ohutust: tuli peab olema majadest ja metsast piisavalt kaugel ning seda ei tohi jätta järelevalveta.

Mida jaanipäeval süüakse?

Jaanipäeva juurde kuulub peaaegu alati grillimine. Lauale jõuavad šašlõkk, vorstid, liha, kala, köögiviljad, kartulisalat, värske kurk ja tomat – igal perel ja sõpruskonnal on oma lemmikud.

Kui sind kutsutakse jaanipäeva tähistama, on viisakas midagi kaasa võtta: näiteks midagi grillile, mõni jook või natuke magusat. Jaanipäev on ühise laua püha – kõik toovad midagi ja lõpuks on toitu enamasti rohkemgi kui vaja.

Sõnajalaõis ja jaaniussid

Jaaniööga on seotud palju vanu uskumusi. Kõige kuulsam neist räägib sõnajalaõiest, mis pärimuse järgi õitseb ainult jaaniööl ning toob leidjale õnne, rikkust või armastust. Tegelikult sõnajalad ei õitse, aga see pole traditsiooni rikkunud. Sõnajalaõie otsimine on pigem mänguline ja romantiline põhjus suveööl loodusesse jalutama minna.

Päriselt võib jaaniööl näha hoopis jaaniussi – väikest helendavat putukat. Kui märkad rohu sees rohekat kuma, oled leidnud midagi üsna maagilist.

Kuidas jaanipäevast osa saada?

Jaanipäeva tähistatakse üle Eesti. Kui sul ei ole kutset kellegi koju või suvilasse, tasub vaadata oma kodukoha avalikke jaanipidusid. Neid toimub linnades, külades ja vabaõhumuuseumides ning sageli on seal muusika, tants, söök ja suur jaanituli.

Jaanipäev ei nõua eraldi ettevalmistust ega kõikide kommete tundmist. Piisab sellest, kui oled valmis veetma õhtu õues, nautima seltskonda ja taluma sääski. Ka soojem riie tasub kaasa võtta, sest jaanipäeva ilm on Eestis alati väike loterii.

Jaanipäeva väike meelespea

Võta kaasa:

• midagi ühisele lauale
• soojem kampsun või jope
• mugavad jalanõud
• sääsetõrje
• hea tuju

Kohtumiseni lõkke ääres!

Artikkel ilmus Settle in Estonia uudiskirjas, mis on loodud uutele tulijatele, et pakkuda tuge kohanemisel ja aidata end Eestis kiiremini koduselt tunda. Uudiskiri aitab lihtsamini kohaneda ja kursis olla olulise infoga, mis on vajalik igapäevaelus Eestis. Uudiskirjaga saab liituda siin. 

Väljasõidud botaanikaaeda, Eesti Vabaõhumuuseumisse ja isegi Viikingite külla – see kõik on saanud osaks eesti keele õppimisest. Eestis tegutsevad tasuta erikursused, kus keelt ei õpita ainult õpikutest, vaid ka kultuuri, ekskursioonide ja elava suhtluse kaudu. RusDelfi reporter käis ühes sellises tunnis ning uuris, kuidas täiskasvanud õppijad ületavad hirmu eesti keeles rääkida.

Artikkel ilmus algselt portaalis rus.delfi.ee.

„Isegi minu auväärses eas võib ja peab keelt õppima!“

Esmaspäev, kell on peaaegu viis õhtul. Õppeklassi hakkavad tasapisi tulema need, kes on siin käinud juba mitu kuud järjest. Paljud lähevad peaaegu kohe üle eesti keelele. Õhkkond meenutab pigem vanade tuttavate kohtumist kui tavalist keelekursust.

„Treenime eesti keelt!“ naeratavad saabujad laudade taha istudes.

Noori siin peaaegu pole – peamiselt on tegu vanemate inimestega. On ka eakaid. Särav blondiin kohendab naeratades salli ning võtab kotist ettevaatlikult välja kulunud märkmiku ja pastapliiatsi.

„Isegi minu auväärses eas võib ja peab keelt õppima!“ ütleb ta rõõmsalt.

Täiskirjutatud lehekülgedelt on kohe näha: märkmik on juba ammusest ajast olnud omaniku lahutamatu kaaslane. Seal on eesti keele sõnad, fraasid, terved laused ja käsitsi tehtud märkmed. Ka teised hakkavad tunniks valmistuma: kes seab valmis õppematerjale, kes kordab sõnu, kes arutab midagi lauanaabritega. Õpetaja palub kõigil end kirja panna ja kontrollib korraks kohalolijate nimekirja.

Tasapisi jääb klass vaikseks. Kõik jagunevad rühmadesse – tund algab. Esialgu töötatakse väikestes rühmades: osalejad arutavad ülesandeid, otsivad õigeid sõnu ja püüavad rääkida eesti keeles nii palju kui võimalik.

Keelekeskkonna loomiseks on iga laua juures abiks vabatahtlikud

Klassis on õpetaja ja keeleteadlane Ülle Rannut. Vestluses ajakirjanikuga rõhutab ta, et neid tunde ei saa nimetada tavalisteks keelekursusteks. Siin ei ole ranget tasemejaotust ega klassikalist õppeskeemi.

„Meil on kirjas, et vajalik on umbes A2-tase, kuid edasi pole enam oluline, kui hea kellegi keeleoskus on. Me püüame teha nii, et kõigil oleks huvitav – nii neil, kes alles hakkavad rääkima, kui ka neil, kelle tase on juba väga hea,“ selgitab ta.

Rannuti sõnul osaleb rühmades tavaliselt umbes 15 inimest. Kohtumised toimuvad kaks korda kuus klassiruumis ja veel kaks korda õppeekskursioonidena. Praegu tegelevad osalejad looduse teemaga ning viimane väljasõit viis nad Viikingite külla.

Programmi peamine eripära on see, et rõhku ei panda grammatikale, vaid keelebarjääri ületamisele. „See ei ole kursus, kuhu tullakse konkreetse eksami pärast. Peamine probleem, millega inimesed silmitsi seisavad, on see, et neil pole lihtsalt kellegagi eesti keeles rääkida,“ ütleb Ülle Rannut.

Keelekeskkonna loomiseks on iga laua juures abiks eesti keelt emakeelena kõnelevad vabatahtlikud. Osalejad saavad vabalt suhelda nii omavahel kui ka nendega. „Meie eesmärk on, et inimene ei kardaks enam suud lahti teha ja hakkaks eesti keeles rääkima. Et ta räägiks juba automaatselt ega mõtleks iga sekund, et nüüd räägib ta eesti keeles,“ märgib õpetaja. Tema sõnul tunnistavad paljud osalejad hiljem, et tunnevad end eestikeelses keskkonnas kindlamalt ja kardavad suhtlemist vähem.

Keelebarjäär kaob palju kiiremini

Programm keskendub kultuuri- ja ühiskonnateemadele: loodus, jätkusuutlik areng, ajalugu, traditsioonid ja tänapäeva Eesti elu. Selleks kasutatakse mänge, sõnakaarte, videoid, mõistekaarte ja praktilisi ülesandeid.

„Teema võib tunduda keeruline, kuid sellest saab rääkida lihtsalt. Näiteks arutame kogukonnaaedu, haljasalasid ja taastuvenergiat. Või uurime viikingite teemat – hiljem kirjutavad osalejad isegi ruune ja meisterdavad oma ruunikive,“ räägib Rannut.

Õppeklassi seintel on tõepoolest ruunide fotod. Lisaks on seal palju õppematerjale ja mängukaarte, mis aitavad tunni teemat paremini mõista. Kõike seda kasutatakse keeleõppes aktiivselt.

Erilist tähelepanu pööratakse praktilisele tegevusele. Tundides on osalejad uurinud näiteks maitsetaimi – nuusutanud neid, sorteerinud ja uhmris peenestanud.

„Paljud inimesed on kinesteetilised õppijad. Kui nad midagi kätega teevad, kaob keelebarjäär palju kiiremini,“ selgitab õpetaja.

Ülle sõnul pole keeleõppes peamine takistus sageli mitte keeleline, vaid hoopis psühholoogiline. Seetõttu on projekti kaasatud isegi vabatahtlik psühholoog, kes aitab inimestel suhtlemishirmuga toime tulla. „Kõige tähtsam on hakata rääkima. Kui inimene lõpetab kartmise, hakkab ka keeleoskus palju kiiremini arenema,“ on ta veendunud.

Keelest jäi täisväärtuslikuks suhtlemiseks ikkagi väheks

Paljude kursusel osalejate jaoks ei ole eesti keele õppimine pelgalt vajadus, vaid ka viis tunda end ühiskonna osana. Ukrainast pärit lasteaiaõpetaja Galina räägib, et elab Eestis juba ammu ja tema poeg Ruslan on siin sündinud. Vaatamata aastatepikkusele elule Eestis ja tööle venekeelses lasteaias tunnistab ta: täisväärtuslikuks suhtlemiseks ja enesekindluseks igapäevaelus jäi keeleoskusest ikkagi puudu.

„Olen lasteaiaõpetaja. Õppisin eesti keelt, tegin eksameid, sain vajaliku kategooria, aga siis töötasin jälle venekeelses lasteaias – ja praktikat oli vähe,“ ütleb ta.

Galina sõnul erinevad uued erikursused tavalistest keeletundidest selle poolest, et siin on keeleõpe tihedalt seotud Eesti kultuuri, ajaloo ja eluga. Osalejad ei õpi ainult klassiruumides, vaid käivad ka ekskursioonidel ning tutvuvad Eesti traditsioonide ja loodusega.

„See pole enam lihtsalt keel kui eesmärk omaette. Tahaks mõista kultuuri, ajalugu, inimesi. On väga huvitav, kuidas siin on kõik omavahel seotud: muusika, kunst, väljasõidud, suhtlemine,“ räägib ta.

„Inimeste jaoks pole oluline ainult keel selgeks saada“

Eriti avaldab Galinale muljet hiljuti Eestisse saabunud ukrainlaste motivatsioon. Ta toob näiteks ühe kursusel osalenud naise, kes suutis mõne aastaga keele hästi omandada.

„Ma lausa imetlen selliseid inimesi. Ta on väga motiveeritud ja räägib juba vabalt,“ märgib naine.

Tema sõnul on praegu keeleõppeks oluliselt rohkem võimalusi: veebikursused, vabatahtlike programmid, vestlusklubid ja spetsiaalsed lõimumisprojektid. „Praegu on neil, kes tõesti tahavad keelt õppida, selleks tohutult võimalusi. Peamine on motivatsioon,“ usub Galina.

Ta lisab, et jätkab ka ise keelekursustel osalemist ning püüab toetada oma poega eesti keele õppimisel. Samas tunnistab ta, et tema eas on õppimine juba keerulisem ja mõned olukorrad tekitavad endiselt stressi.

„Tema tase on juba väga hea, aga minul on veel raske. Kuid õppida on ikkagi vaja – et mõista inimesi, tunda end kindlamalt ja olla osa siinsest keskkonnast,“ räägib ta.

Galina arvates on sellised programmid eriti olulised neile, kes on alles hiljuti Eestisse kolinud ja teevad riigiga alles esimest tutvust. „Inimestele pole oluline ainult keel selgeks saada. Tuleb mõista ka kultuuri, seda, kuidas inimesed siin elavad ja mõtlevad. Siis kulgeb lõimumine hoopis teistmoodi,“ on Galina veendunud.

Integratsiooni Sihtasutus kutsub Eestis elavaid täisealisi eri keele- ja kultuuritaustaga inimesi osalema programmides, mis algavad mais ja toimuvad Tallinnas.

Programmid pakuvad võimalust arendada eesti keele oskust vahetus suhtluses ning tutvuda lähemalt Eesti kultuuri ja komberuumiga.

Programm koosneb:

• töötubadest ja aruteludest (kokku 20 akadeemilist tundi), kus räägime eesti elust ja kultuurist;
• ühistest õppekäikudest (kokku viis õppekäiku), mille raames külastame muuseume, näitusi ja osaleme ekskursioonidel.

Kus ja millal?

Kohtumised ja õppekäigud toimuvad tööpäeva õhtuti või nädalavahetustel, et saaksid osaleda ka töö või õpingute kõrvalt.

Registreerimine: iseteenindus.integratsioon.ee 

Tegevuste toimumist on kaasrahastanud Šveitsi riik majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks Euroopa Liidus. Šveitsi-Eesti koostööprogrammiga toetatakse tegevusi, mis aitavad eri rahvusest ja keeletaustaga inimestel paremini sulanduda Eesti ühiskonda. Programmi eesmärk on tugevdada ühtekuuluvust ning pakkuda võimalusi osaleda kultuuri- ja haridustegevustes. Toetatakse näiteks eesti keele õppimist, Eesti kultuuri tundmaõppimist, digiteenuste ja vabatahtlike valdkonna arendamist ning üritusi, mis toovad kokku eri keele- ja kultuuritaustaga inimesi. Programmi tegevused aitavad paremini mõista Eesti eluolu ning leida oma koht siin ühiskonnas. Programmi viib ellu Kultuuriministeerium koostöös Integratsiooni Sihtasutuse ja teiste partneritega.

14.mail toimus Integratsiooni sihtasutuse kohanemisvaldkonna koostööpartnerite koostöötuba „Digimuutuste keskel: nutikas kohanemine uues ökosüsteemis“.

Digilahendustel on uussisserändaja kohanemisteekonnal üha olulisem roll. 

Koostöötoas võtsime vaatluse alla, kuidas toimivad tänased digilahendused uute tulijate vaates.  

Tervitussõnad ütles Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Eda Silberg, kes rõhutas koostöö ja nutikate digilahenduste tähtsust lõimumisprotsessis.

Töötoas arutati, kuidas digilahendused saavad toetada uussisserändajate sujuvamat kohanemist Eestis, et muuta nende teekond selgemaks, sidusamaks ja kasutajasõbralikumaks ning rääkisime järgmistest sammudest uussisserändajate digiteekonna arendamisel.

Koostöötoas osalesid lisaks Integratsiooni Sihtasutuse partneritele ja ekspertidele ka Tallinna Ülikooli välistudengid, kes tutvustasid oma analüüsi uussisserändajate digitaalsetest kogemustest Eestis.  

Tegevus oli kaasrahastatud Euroopa Liidu Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi  (AMIF) ja Siseministeeriumi poolt. Meede nr 2.2 „Integratsioonimeetmete tõhustamine kolmandate riikide kodanike sotsiaalseks ja majanduslikuks kaasamiseks ning aktiivseks osalemiseks vastuvõtvas ühiskonnas“ projekt AMIF.1.02.23-0007 „Infoplatvormide ja digiteenuste arendamine“.

Tartus tegutsev Köömen on pealtnäha toitlustusettevõte nagu iga teine: nad on festivalidel väljas oma toiduautoga, pakuvad professionaalset catering-teenust ja viivad läbi kaasahaaravaid toidukoolitusi. Ometi peitub Köömeni eksootiliste maitsete taga tähendusrikas missioon: ettevõte on kasvulavaks rändetaustaga kokkadele, pakkudes hädavajalikku keelepraktikat ja esmast töökogemust, et uuel kodumaal sujuvamalt elu sisse seada.

Köömeni asutaja Dan Pritsi armastus vürtsikate toitude vastu sai alguse kümmekond aastat tagasi Palestiinas elades. “Lisaks soolale ja piprale kasutati seal ka teisi maitseaineid,” muigab ta sealset maitseküllust meenutades.

Kui Dan pärast mõneaastast eemalviibimist Eestisse naasis, oli parajasti käes Süüria pagulaskriisi kõrghetk. Olles Lähis-Idas elades kogenud kohalike inimeste ääretut külalislahkust ja purssides ka ise pisut araabia keelt, tundis mees, et tahab Süüriast põgenenud inimesi aidata. Nii, nagu teda oli aidatud. Nõnda sai Danist tugiisik siia saabunud pagulastele, mis tähendas, et ta nägi rändetaustaga inimeste raskusi väga lähedalt. 

Üks Süüria pere, kellel ta aitas kohaneda ja tööd leida, kutsus mehe kord endale külla. “Nad pakkusid mulle samu häid toite, mida olin Palestiinas saanud,” kirjeldab Dan kohtumist. “Vestlesin pereemaga sellest, kuidas neil on läinud. Ta ütles, et on kandideerinud juba paarikümnesse kohta tööle, viimati proovinud saada tööd sibulakoorijana ja ka sealt saanud eitava vastuse. Samal ajal kandis ta lauale ülimaitsvaid roogi, mille oli ise valmistanud. See ei mahtunud mulle pähe.“

Tühimik, mis ootas täitmist

Dan mõistis, et naise motivatsioon tööd leida on suur ja oskused kiiduväärt, kuid seda kõike varjutab asjaolu, et ta on “võõras”. 

“Ta otsis ja pingutas, aga teda ei võetud tema rändetausta tõttu tõsiselt. Samal ajal võis ühiskonnas kuulda kriitikat, justkui oleksid pagulased laisad ega tahaks tööd teha. Tegelikult olid põhjused mujal. Nii hakkasingi mõtlema, mida selle olukorraga ette võtta.“

Probleemi asemel nägi Dan võimalust. “Ühelt poolt on meil siia rännanud inimesed ja nende väärtuslikud oskused, mida saaks rakendada. Teiselt poolt soovib ka tarbija, et toitlustusmaastik oleks põnevam,“ võtab Dan kokku loogilise mõttekäigu, mille pinnalt sündiski idee luua eksootilisi maitseid pakkuv toitlustusettevõte, kus kokkadeks on rändetaustaga inimesed.

Algul ei olnud ettevõtmisel ei kindlat plaani ega nime. Tööd alustati paari pagulasperega Tartu kogukonnafestivalidel toitu pakkudes. Külastajate positiivne tagasiside andis juurde indu edasi tegutseda ning ettevõte sai samm-sammult kasvama hakata. Järgemööda lisandus catering-teenus, seejärel toidukoolitused ja lõpuks ka oma kohvik. 

Hüppelaud uueks alguseks

Peagi kujunes Köömenis välja kolm kuni kuus kuud kestev süsteemne arenguprogramm rändetaustaga töötajatele. See on intensiivne aeg, mil uussisserändaja praktiseerib eesti keelt ning saab oma esimese reaalse kogemuse Eesti tööturul. Dani sõnul on programm uuele tulijale justkui hüppelauaks.

“Inimene saab meilt esmase töökogemuse, mis on talle edaspidi justkui kvaliteedimärgiks, et Eesti ettevõte on teda usaldanud,“ selgitab ta. “Meie ülesanne on leida üles need “lihvimata teemandid”, kellel on suurepärased oskused, kuid kes vajavad alguses natuke rohkem tuge ja mõistmist, et jalad alla saada.“

Lisaks töökogemusele ja soovituskirjale pakub arenguprogramm võimalust praktiseerida eesti keelt, tutvuda siinsete tavade ja töökultuuriga – kõik need on olulised elemendid, et Eesti tööturul iseseisvalt hakkama saada. Ent Dan ei välista ka seda, et kui koostöö sujub ja Köömenil on võimalik pikemaks ajaks tööd pakkuda, saab inimene ettevõttesse edasi jääda. 

Statistika kõneleb enda eest: üle 80 protsendi Köömeni programmis osalenutest läheb edasi tööle või õppima ehk leiab ühiskonnas rakendust. “Ütleksin, et see on päris hea tulemus,” lisab Dan tagasihoidlikult.

Töö ja keeleõpe käsikäes

Ilmselt üks suuremaid väljakutseid iga sisserändaja jaoks on valik: kas minna tööle või õppida keelt? Sest tihtipeale mõlemat korraga ei saa: keelekursused toimuvad aegadel, mis tavalise töögraafikuga ei sobitu. Köömenis on need kaks poolt ühendatud. 

“Esiteks jälgime, kuidas me tööaega struktureerime. Proovime pakkuda inimesele võimalust meie juures töötada, aga alati küsime, millal on tal keeletunnid. Või kui ta kursusel ei käi, on meil ära kaardistatud tasuta võimalused, kuhu saame ta suunata. Seejärel teeme töögraafiku selliselt, et ta saab rahus keelt õppida ega pea töö ja keeleõppe vahel valima,” selgitab Dan Köömeni põhimõtteid.

Teine samm on keelepraktika ettevõttes kohapeal. “Kõigepealt keskendume toiduga seotud sõnavarale, fraasidele ja olukordadele, näiteks puu- ja juurviljad, mida toidu valmistamiseks kasutame, ja sagedasemad käsklused nagu “tule”, “anna”, “aita”, “puhasta” jne,” räägib ta. 

Järgmine tasand keeleõppes keskendub kliendisuhtlusele: viisakas teretamine ja lihtsamad küsimused, näiteks kas toidule võib lisada tšillit. Kui ka see on selgeks õpitud, saab astuda veel sammukese edasi – et suuta läbi viia toidukoolitusi, mis nõuavad klientidega märksa rohkem vestlemist.

Ei mingit haletsemist

Olgugi et Köömeni missioon on õilis, ei tähenda see Dani sõnul, et toidu kvaliteedis saaks teha järeleandmisi. “Lõppude lõpuks oleme siiski toitlustusettevõtte ning pakume kvaliteetset toitu ja kogemust. See, et loome ka ühiskondlikku väärtust, on boonus. Me ei taha, et inimesed ostaksid meilt ainult sellepärast, et neil on pagulastest kahju. Meie eesmärk on pakkuda põnevat ja kvaliteetset maitseelamust,” on ta veendunud.

Ta toob välja, et maitsva toidu pakkumine on oluline ka rändetaustaga töötajatele endile. „Kui oled aastaid olnud pagulane, keda on aidatud ja toetatud, siis kahjuks on lõpuks su enesehinnang üsnagi mutta tambitud – tunned, et sul ei ole ühiskonna silmis mingit väärtust,” mõtiskleb Dan. “Köömenis on nad aga eksperdi rollis, millega saavad tagasi tunde, et nad on ühiskonnale vajalikud. Kui eestlased nende tööd ja kultuuri hinnata oskavad, läheb see neile väga korda.” 

Mis on sinu soovitus Köömeni valikust?

“Hästi populaarsed on falafelid, mida on meil erinevates versioonides. Kindlasti soovitan proovida Egiptuse falafeleid, kus on hoopis teised koostisained kui klassikalistes. Süües neid hummusega, on falafelid väga mõnusaks suupisteks.

Pearoogadest soovitan kahtlemata maqluba’t. Tegemist on kihilise riisiroaga, kuhu pannakse liha, köögiviljad ja riis kihiti ning lõpuks tõstetakse see laua peale tagurpidi. Välimuselt meenutab see torti, maitselt on see hästi põnev elamus. 

Ja magustoiduks kreemi-baklava. See on saanud klientidelt väga head tagasisidet. Kui seda meil köögis tehakse, proovin ise sinna mitte sattuda, sest muidu söön kõik ise ära,” naerab Dan.

Integratsiooni Sihtasutuse tutvustab ettevõtteid, kes  teevad igapäevaselt tööd selle nimel, et Eestis elavad uussisserändajad saaksid vajalikku tuge ja tunneksid end siin koduselt. Selles lugudesarjas anname neile hääle, et rääkida oma tööalastest rõõmudest, väljakutsetest ja õppetundidest. Lugu ilmus Settle in Estonia koostööpartnerite uudiskirjas. Uudiskirjaga saab liituda siin.
 

Aprill on Eestis traditsiooniliselt naljakuu. See on parim aeg uurida eesti keele viguriga väljendeid, mis võivad esmapilgul tunduda üsna kummalised. Kas teadsid, et eesti keeles ei pruugi kõik laused tähendada täpselt seda, mida sõnastikust loed.

Tallinna Ülikooli nooremteadur Loviisa Mänd uurib eesti keele fraseologisme ehk kujundlikke väljendeid. Need on väljendid, mille tähendus ei tule otse üksikutest sõnadest. Kui proovid neid sõna-sõnalt tõlkida, võib tulemus üsnagi segadusse ajada.

Näiteks, kui keegi proovib sulle „auku pähe rääkida“, ei tähenda see ohtu sinu tervisele. See tähendab hoopis seda, et keegi on väga osav veenja ja püüab sind millegagi nõustuma saada.

Mõned väljendid muudavad aja jooksul ka oma tähendust. Võtame näiteks sõna „küünarnukitunne“. Algselt on see tähendanud tugevat koostööd ja ühtsustunnet – teadmist, et sa ei ole üksi. Kuid tänapäeval kasutavad inimesed seda üha rohkem ka siis, kui nad on füüsiliselt kitsas kohas, näiteks rahvast täis bussis või auto tagaistmel, kus naabri küünarnukk on päriselt sinu oma vastas.

Pane end proovile! Kas arvad ära, mida need piltlikud väljendid tegelikult tähendavad? Vali õige vastus.

1. vanast rasvast 

a. olemasolevatest ressurssidest

b. takistusteta, ludinal

c. halvast toorainest

2. kätt valgeks tegema/saama

a. ausaks hakkama

b. kakluses osalema

c. midagi esimest korda sooritama

3. pika hambaga

a. vastumeelselt

b. tükkhaaval

c. ettevaatlikult

4. seanahka vedama

a. logelema

b. tühja tööd tegema

c. alatult käituma

5. hambasse puhuma

a. tühja kõhtu kannatama

b. luiskama

c. eale käima

6. mütsiga lööma

a. ettevalmistamata midagi ette võtma

b. karmilt ja otse ütlema

c. alla andma, kaotust tunnistama

7. lahtise käega

a. vägivaldne

b. osav

c. helde

8. läbi lillede ütlema

a. valejälgedele juhtima

b. andeks paluma

c. vihjamisi ütlema

9. peenike pihus

a. täbaras olukorras

b. sularahas (müntides) maksmise kohta

c. mäsja lapse saanud

10. nagu munas kana

a. jõuetu

b. ülearu hoolitsev

c. rahutu

Õiged vastused: 1. a; 2. c; 3. a; 4. a; 5. b; 6. a; 7. c; 8. c; 9. a; 10. c

Rohkem väljendeid leiad siit: https://novaator.err.ee/1609963469/keeleviktoriin-kui-hasti-tunned-eesti-keele-kujundlikke-valjendeid 

Integratsiooni Sihtasutus kutsub Maardu elanikke osalema haridus- ja vestlusürituste sarjas, mis aitab õppida ja harjutada eesti keelt. Osalejad saavad arendada oma keeleoskust, omandada uusi teadmisi ning proovida erinevaid õppevorme.

Maardu kui oluline keelepraktika paik

Maardu ei ole regulaarsete kohtumiste toimumispaigaks valitud juhuslikult. Sihtasutuse hinnangul võiks linnas olla märksa rohkem võimalusi eesti keele praktiseerimiseks.

„Maardus on eesti keele praktiseerimise võimalusi üsna vähe. Seetõttu otsustasime oma varasemat kogemust jätkata ning hakata Maardu rahvamajas üritusi korraldama,“ rääkis Integratsiooni Sihtasutuse Harjumaa koordinaator Valeria Siminko.

Maardu rahvamajas pakub Integratsiooni Sihtasutus mitut arutelu- ja õppeformaati: „Mänguline keeleõpe“, "Suhtlemise võlud“ – teisipäeviti kell 14:00, „Suhtlemissahvrid“ ja „Keelepraktika“, „Keeletrenn Maardus“ - neljapäeviti kell 17:00

Erinevad õppevormid ja vahetu suhtlus

Sihtasutuse programmid põhinevad elaval suhtlusel ja kaasaval osalemisel. Tunde juhendavad eesti keelt emakeelena kõnelevad spetsialistid.

„Kõige populaarsem üritus on „Mänguline keeleõpe“, mis toimub kord kuus pühapäeviti. Tavaliselt osaleb selles kaks juhendajat ja kuni 24 osalejat. Alguses tutvuvad inimesed omavahel ning juhendajad annavad ülevaate kohtumise sisust. Sõltuvalt teemast kasutame erinevaid suhtlusvorme – alates rühmatöödest ja paarivestlustest kuni mänguliste meetodite ja hääldusharjutusteni,“ selgitas Valeria Siminõko.

Suure huvi tõttu on sihtasutus lisanud ka väiksemates rühmades toimuvad kohtumised, kus osaleb 12 inimest. Need toimuvad igal nädalal:

• teisipäeviti kell 14.00 – päevane rühm
• neljapäeviti kell 17.00 – õhtune rühm

Kellele tegevused on mõeldud

Programmid on avatud kõigile keeleõppijatele, kuid eriti kasulikud on need inimestele, kellel on eesti keele algtase juba omandatud.

„Keelepraktika on muidugi kõige tulemuslikum pärast A2-taseme kursuse läbimist. Samas on inimesed erinevad ning paljude jaoks on oluline lihtsalt keelekeskkonnas viibida – kuulata, lugeda ja isegi siis, kui alguses ollakse vähem aktiivne, olla siiski pühendunud osaleja. Seetõttu ootame osalejaid, kelle keeleoskus algab A2-tasemest ja edasi,“ märkis Siminõko.

Korraldajad rõhutavad, et kohtumised sobivad hästi ka neile, kes soovivad pärast pikemat pausi oma keeleoskust taastada.

Keel igapäevaeluks ja sisemiseks motivatsiooniks

Integratsiooni Sihtasutuse kogemus Maardus näitab, et sellised üritused aitavad inimestel mitte ainult eksamiteks valmistuda, vaid toetavad ka sisemist motivatsiooni keelt kasutada. Ka pärast edukat keeleeksami sooritamist tasemetel A2–C1 jätkavad paljud osalejad keele- ja kultuurikohtumistel käimist.

Valeria Siminko nimetas seda „edu maagiaks“: „Pärast eksami sooritamist A2–C1 tasemel ei loobu inimesed keele- ja kultuuriüritustel osalemisest. Nüüd kasutavad nad keelt iseenda ja igapäevaelu jaoks ning see on juba hoopis teistsugune motivatsioonitase. Meil on eriti hea meel, kui tulevad inimesed, kes on keeleeksami juba sooritanud – nad saavad oma positiivse kogemuse ja enesekindlusega toetada neid, kes veel veidi pelgavad eesti keeles rääkida.“

Osalemine ja registreerimine

Kõikidel nimetatud üritustel osalemine on tasuta. Tegevusi rahastab Integratsiooni Sihtasutus.

Osalemiseks tuleb:

• valida sobiv üritus veebilehe integratsioon.ee sündmuste kalendrist ja registreeruda;
• arvestada, et kohtumine toimub juhul, kui rühma koguneb piisav arv osalejaid.

Integratsiooni Sihtasutuse koordinaator kutsub elanikke õppimist mitte edasi lükkama: „Kasutage võimalusi, mis teile avanevad – ärge oodake ideaalset hetke, vaid tegutsege siin ja praegu,“ soovitas Valeria Siminko.

Ukrainast pärit Veronika Reshetilina ühed kõige helgemad lapsepõlvemälestused on seotud just Eestiga, kui külastas suviti Lasnamäel elavaid vanavanemaid. Jaanuaris 2022. aastal võttis ta ette järjekordse käigu Eestisse, et tähistada siin uue aasta saabumist ja oma 19. sünnipäeva. Pidustuste lõppedes ei osanud ta aimatagi, et vaid mõni kuu hiljem toob elu ta siia tagasi – sedapuhku selleks, et leida kaitset sõja eest, mis oli tema kodumaal alanud.

Täna, neli aastat hiljem, räägib 23-aastane Veronika eesti keelt peaaegu aktsendita, õpib Tallinna Majandus- ja Teeninduskolledžis sotsiaalmeedia spetsialistiks, elab kaasa eestlasest elukaaslase discgolfi-mängudele ning tunneb rõõmu tööst Saue noortekeskuses.

Unistus Eestis elamisest

Veronika side Eestiga on pikk ja põnev. Tema vanavanemad elasid Tallinnas ja ka ema on siin sündinud ja koolis käinud. Elu keerdkäikude tõttu elasid Veronika ema-isa nii Eestis kui ka Saksamaal ning jäid lõpuks pidama Ukrainasse, kus sündisid Veronika ja tema vanem õde. 

Pere käis koolivaheaegadel tihti Eestis vanavanematel külas ning nii tekkis tüdrukul siinse maaga eriline side. „Mu ema elas täiskasvanuna Ukrainas üle 30 aasta ja pidas end ukrainlaseks, aga samas oli tal kogu aeg soov Eestisse tagasi tulla, sest see on ikkagi tema isamaa. Võib-olla just seepärast, et ta sellest kogu aeg rääkis ja me Eestis pidevalt käisime, tekkis mul ka tunne, et „vau, selline riik!“. See kõik oli nii teistmoodi ja siinne keel tundus nii eriline. Unistasin sellest, et kui suureks saan ja kooli ära lõpetan, tulen siia elama.“

Kuigi Veronika oli Eestisse kolimisest aastaid mõelnud, täitus see soov 2022. aasta algul ootamatult ja keerulistel asjaoludel. Sõja puhkedes tuli kiiresti tegutseda. „Suutsin hoida külma pead. Võtsin dokumendid ja raha, panin õelapsed autosse ja asusime teele,“ meenutab Veronika, kes oli toona kõigest 19-aastane.

Järgnes nädalapikkune teekond, täis teadmatust ja hirmu. Raskeim osa oli 70-tunnine ooteaeg piiril, vaid viie kilomeetri kaugusel päästvast piiripunktist. „Meil hakkas söök otsa lõppema. Peaaegu kõik, mis meil oli kodust kaasa haaratud, andsime lastele. Õnneks oli piiripunkti lähedal üks talu, kus inimesed olid teinud suure potitäie suppi ja pakkusid seda väikestes topsides kõigile, kes seal ootasid. See söök oli vist ainus, mis meid päästis.“ 

1. märtsi õhtul, mil Veronika lõpuks Eestisse jõudis, algas tema elus uus peatükk.

„Kus teil riidepuud on?“

Neiu ei jäänud, käed rüpes, istuma. Tema esimeseks töökohaks sai H&M-i rõivakauplus, kuhu ta palgati klienditeenindajaks. Kohe asus ta eesti keelt õppima ja harjutas seda igal võimalusel, pelgamata teha vigu. 

Üks seik on Veronikal siiani eredalt meeles. „Vanem proua tuli minu juurde ja küsis, kus meil riidepuud on. Mina aga kuulsin, et ta ütleb „riidepood“. Seisin seal keset suurt kauplust, näitasin kätega ümberringi ja selgitasin, et siinsamas ongi! Me rääkisime vist viis minutit teineteisest mööda, kuni proua lõpuks käega lõi ja minema kõndis. Alles hiljem juhataja käest küsides sain teada, et on olemas ka selline sõna nagu „riidepuu“,“ muigab Veronika. 

Hoolimata nalja pakkunud eksimusest usub neiu, et just julge pealehakkamine on parim õpetaja. „Ma teadsin, et teen vigu, aga ma ei kartnud eksida. Hakkasin kohe rääkima, mitte ei oodanud, et keegi tuleks ja aitaks.“

Keel selgeks iseendaga rääkides

Veronika usub, et eesti keele kiirel omandamisel on talle abiks olnud tema muusikaline taust. Nimelt õppis ta enne Eestisse tulekut kodumaal muusikakolledžis klassikalist laulmist. Kuigi esialgne unistus jätkata õpinguid Tallinna Muusika- ja Teatriakadeemias jäi sõja tõttu katki, aitas muusikaline kuulmine tal tabada eesti keele hääldust.

Eesti keele õppimiseks käis ta kohanemisprogrammi „Settle in Estonia“ keelekursustel ning kasutas harjutamiseks iga võimalust. „Kui keeletunnist koju jalutasin, mõtlesin läbi, mida täna õppisime ja kuidas võiksin neid sõnu või lauseid vestluses kasutada,“ kirjeldab ta. „Kujutasin oma peas ette dialooge, näiteks mida oma elukaaslase vanematega räägiksin. Vahet polnud, mis see täpselt oli, ma lihtsalt lobisesin oma peas iseendaga. Ja kui olin kodus, siis samal ajal kui midagi tegin, kommenteerisin seda iseendale, näiteks „mina võtan teed, mina joon teed“. Nii jäid laused palju paremini meelde,“ jagab ta oma nippi. 

Samuti aitas keelt kinnistada popkultuur. Veronika hakkas kuulama eesti muusikat ja õppis laulusõnade järgi hääldust – isegi siis, kui ei saanud täpselt aru, millest lugu räägib. Lisaks vaatas ta elukaaslase soovitusel ära kõik populaarse telesarja „Kättemaksukontor“ hooajad, mida ta endalegi üllatuseks pikapeale tõeliselt fännama hakkas.

Noortele eeskujuks

Tänaseks on Veronika leidnud oma kutsumuse Saue noortekeskuses noorsootöötajana. Ta hindab kõrgelt Eesti noorsootöö süsteemi ja seda, kui oluliseks siin noori peetakse. „Noortekeskus on koht, kuhu noor saab tulla ja tunda, et ta kuulub kuskile. Ma tahan olla neile eeskujuks ja näidata, et isegi kui on raske, on kõik võimalik. Istun vahel nendega koos ja aitan matemaatika kodutöid teha. See on ka minu jaoks areng,“ lausub ta siira rõõmuga.

Kohanemine tähendab ka kohalike kommetega harjumist. Veronika naerab, et tema ja ta eestlasest elukaaslase vahel on suurimad erimeelsused just toiduteemadel. „Minu jaoks on täiesti okei süüa maasikaid hapukoorega ja visata peale suhkrut. Minu elukaaslase jaoks on täiesti arusaamatu, kuidas saab hapukoort süüa magusate asjadega, samas kui tema enda lapsepõlve lemmiksöök on mustikad piima ja suhkruga,“ muigab Veronika.

Oma elukaaslaselt on ta veel nii mõndagi eestlaste kohta õppinud. Näiteks seda, kui väga siin discgolfi armastatakse. „Kui ta mulle esimest korda näitas, kuidas see mäng käib, ja pani mind viskama, siis mõtlesin, et appi, milline õudus – kas see on tõesti päris spordiala?“ naerab neiu. „Nüüdseks tean ma discgolfist väga palju.”  

Isegi kui ta ise alati ketast ei lennuta, on discgolfi-kogukond saanud talle väga lähedaseks ja pakkunud tugevat kuuluvustunnet. „Nad on võtnud mind vastu nii soojalt, nagu pereliiget. Igal pühapäeval, kui mäng toimub, tean, et lähen kaasa, sest seal on nii palju toredaid inimesi. Me kallistame, lobiseme, osad on võtnud pirukaid kaasa, mida koos sööme. Mehed mängivad ja meie, naised, istume seal ja räägime juttu. Kuigi see spordiala ei ole miski, mida ma ise tahaksin mängida, hakkas mulle väga meeldima olla osa sellest.“

Veronika on kindel, et teda on kohanemisel enim aidanud just julge pealehakkamine ja sihikindel tegutsemine. „Koolis tõmbusin algul veidi endasse, sest ei teadnud, kuidas end täiskasvanuna uues keskkonnas avada ja kas minu eesti keel on piisavalt hea. Aga hiljem mõistsin, et pole vaja raisata aega ja energiat tühja muretsemise peale. Olen selline, nagu olen, ja räägin täpselt nii hästi, nagu oskan. Õiged inimesed jäävad mu ellu niikuinii,” on neiu kindel.  

Veronika kolm nõuannet uutele tulijatele:

1. Õpi keelt, kasvõi natuke. „Paari lause õppimine ei ole üldse nii keeruline, aga see tähendab eestlaste jaoks palju: nad võtavad sind palju soojemalt vastu, kui sa vähemalt proovid.“
2. Ole julge ja avatud. „Ära karda proovida uusi asju ja tutvuda inimestega, sest tegelikult on siin väga toredad ja abivalmid inimesed. Kui oled ise positiivne ja avatud, suhtutakse sinusse samamoodi.“
3. Austa kohalikku kultuuri. „Sa ei pea elama oma elu täpselt nii nagu kohalikud, aga suhtu siinsetesse kommetesse avatult ja ära kritiseeri. Avasta kultuuri ja proovi seda mõista.“ 

Kohanemisprogramm Settle in Estonia on mõeldud Eestisse saabunud uussisserändajatele ja nende pereliikmetele. Uussisserändaja on inimene, kes on saabunud Eestisse pikemaks ajaks ja elanud siin vähem kui 5 aastat. Näiteks võivad uussisserändajatena Eestisse saabuda sõjapõgenikud, kellele Eesti pakub rahvusvahelist või ajutist kaitset, aga ka tavarändega Eestisse tööle või õppima tulnud inimesed. Kohanemisprogramm Settle in Estonia on osalejatele tasuta. Pakume nii keeleõpet kui ka teisi Eestis igapäevaeluga hakkamasaamiseks vajalikke koolitusi. Loe lähemalt ja registreeri: https://integratsioon.ee/kohanemine. Kohanemisprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ja riigieelarvelistest vahenditest.

Kultuuriministeeriumi toel ning Eesti Rahvakultuuri Keskuse, Integratsiooni Sihtasutuse ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali koostöös toimuvad üle Eesti erinevad tegevused, mis julgustavad eri keele- ja kultuuritaustaga inimesi, uussisserändajaid ja tagasipöördujaid aktiivsemalt kogukonnaelus osalema.

Nii kohanemine kui järgnev lõimumine põhinevad paljuski inimeste vahelisel suhtlusel, kontaktidel, mis tekivad igapäevaelus – kogukondades, kus inimesed elavad, töötavad ja tegutsevad. See eeldab tihedat koostööd kohalikes kogukondades, et jõuda nende liikmeteni, kellele jäävad kogukonnas toimuvad tegevused ja sündmused keelebarjääri või puuduliku kommunikatsiooni tõttu esialgu kättesaamatuks. Kui inimesed tunnevad end kogukonnas oodatuna ja väärtustatuna, kasvab usaldus ning paraneb elukvaliteet. Siis on ka terves kogukonnas on rohkem turvatunnet ning vähem eraldatust.

Hiljuti Eestisse saabununa ei pruugi uussisserändajatel olla piisavalt julgust, et naabrite ja laiemalt kogukonnaliikmetega kontakti otsida. Sellegipoolest tasub kohanemisprogrammi raames neile seda soovitada, sest paljudes kohtades toimuvad kogukondlikud üritused või tegevused pakuvad turvalist ruumi inimestevahelise suhtluse toetamiseks.

Näiteks koordineerivad üle-eestilise võrgustikuga Eesti Rahvakultuuri Keskuse mentorid kuues piirkonnas koostöötegevusi, mis toovad kokku kogukondade mitmekesise elanikkonna. 2025. aastal on Eesti Rahvakultuuri Keskuse eestvedamisel toimunud nii suuremaid kui väiksemaid sündmusi: jaanipäeva pidustused Tartus, kogukonna simmanid Kehtnas ja Palmses, korilus- ja liikumisfestival Paides, keraamika töötoad Võrus, jõhvikaretked Emajõe suursoos, kultuuripäevad Lüllemäel ja palju muud. Integratsiooni Sihtasutus korraldab sarnaseid koostöötegevusi Ida-Virumaal. Näiteks tähistati 2025. aastal mai alguses Euroopa päeva keeltekohviku ja perepäevaga. Taasiseseisvumispäeva raames toimusid kogukonnapäevad Kiviõlis, Narvas ja Narva-Jõesuus, kus arutati kogukondade jaoks olulistel teemadel ja jagus ka aega tantsuks ja tralliks.

Sündmuste ideed on välja töötatud koostöös kohalike kogukondade esindajatega ning üles ehitatud nii, et kokku tuleksid nii eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed kui uussisserändajad ja eri keele- ja kultuuritaustaga kogukonnaliikmed. Tagasiside on olnud väga positiivne – ühine tegutsemine ja ajaveetmine soodustab omavahelist suhtlust ja kontaktide loomist. Kokku on tegevustes ja üritustes aasta jooksul osalenud üle 20 000 inimese.

Kodanikuühiskonna Sihtkapital kaardistas eelmisel aastal vabaühenduste võimekust ja valmisolekut kaasata eri keele- ja kultuuritaustaga inimesi, uussisserändajaid ja tagasipöördujaid oma tegevustesse. Selgus, et seni ei ole sellele aktiivselt mõeldud ega lähenetud. See teadmine oli aluseks vabaühenduste arenguprogrammi loomiseks, mis toimub selle aasta teises pooles ning aitab luua veel rohkem võimalusi mitmekesiste kogukondade ühistegevustesse kaasamiseks.

Kogukondlike tegevuste loomist ja arendamist kaasrahastab Euroopa Sotsiaalfond+ projekti „Lõimumist edendavate kogukondlike tegevuste toetamine“ raames. Tegevused jätkuvad 2029. aastani.

Lisainfo:

Anni Tetsmann
Kultuuriministeeriumi nõunik

Anni.Tetsmann@kul.ee

Head koostööpartnerid. Mul on hea meel teid tervitada ning teha lühike kokkuvõte kohanemisvaldkonna möödunud aasta tegemistest ning avada ka käesoleva aasta peamisi prioriteete. 

Viimastel aastatel on üha rohkem räägitud kohanemisest – mitte ainult rände kontekstis, vaid laiemalt kui võimest tulla toime kiiresti muutuvas maailmas. Nagu on tabavalt öelnud Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Eda Silberg, on kohanemine lõimumise esimene ja sageli määrav samm. Inimese jaoks, kes alustab elu uues riigis, tähendab see sageli väga paljude asjade samaaegset muutumist – alates igapäevastest harjumustest kuni turvatunde, kuuluvustunde ja sotsiaalse võrgustiku kujunemiseni. Seetõttu on oluline, et suudaksime ühiskonnana pakkuda tuge just sellel esimesel teekonna etapil. 

2025. aasta oli kohanemisprogrammi jaoks sisukas ja aktiivne. Aasta jooksul osales kohanemisprogrammis kokku ligikaudu 13 000 inimest. Programmi raames toimusid nii keeleõppe kursused kui ka kohanemiskoolitused kõikidele uussisserändajatele. Lisaks nägime palju väikeseid, kuid sisult väga olulisi edusamme – inimesi, kes õppisid oma esimesed eestikeelsed sõnad, leidsid uusi tuttavaid, mõistsid paremini Eesti ühiskonna toimimist või tundsid end igapäevaelus veidi kindlamalt. Just need sammud loovad aluse sellele, et inimene saab uues riigis oma elu tasapisi üles ehitada. 

2026. aastal keskendume mitmele olulisele arendussuunale. Üheks peamiseks fookuseks on kohanemisprogrammi Settle in Estonia arendused, sealhulgas rahvusvahelise kaitse taotlejatele suunatud teenuste pakkumine, baasmoodulis kultuuriosa suurendamine ning uue digimooduli lisandumine. Samuti viime läbi uuringu, et hinnata seniseid tulemusi ning teha vajadusel sisulisi täiendusi. 

Oluline roll on ka kohanemisvaldkonna digiarendustel. Plaanis on edasi arendada kohanemise teekaarti ja eesti.ee kohanemise sündmusteenust ning laiendada kohanemiskoolituste pakkumist iseseisvas e-õppes. Digilahenduste arendamine aitab muuta teenused kasutajasõbralikumaks ja paremini kättesaadavaks nii uussisserändajatele kui ka koostööpartneritele. 

Lisaks arendustele jätkub igapäevane töö kohanemisvaldkonnas. See hõlmab kohanemisteenuste järjepidevat pakkumist ja seiret, kohanemisprogrammi elluviimist ja koostööd partneritega Just koostöö riigi, kohalike omavalitsuste ja kogukondade vahel on see, mis aitab luua tugevamat tugivõrgustikku ning toetada uussisserändajate edukat kohanemisteekonda. 

Kohanemisoskusest on saamas kiiresti muutuvas maailmas üks olulisemaid oskusi üldse. Toetades neid, kes täna seda tuge kõige rohkem vajavad, õpime ka ise ühiskonnana rohkem ning loome seeläbi rohkem turvatunnet, ühiseid väärtusi ja ühtekuuluvust. 

Suur tänu teile kõigile senise panuse ja hea koostöö eest. 

Britta Saks 

Integratsiooni Sihtasutuse kohanemise valdkonnajuht 

Integratsiooni Sihtasutuse kohanemise valdkonnajuhi Britta Saks tervitus ilmus Settle in Estonia koostööpartnerite uudiskirjas.