Ukrainast pärit Veronika Reshetilina ühed kõige helgemad lapsepõlvemälestused on seotud just Eestiga, kui külastas suviti Lasnamäel elavaid vanavanemaid. Jaanuaris 2022. aastal võttis ta ette järjekordse käigu Eestisse, et tähistada siin uue aasta saabumist ja oma 19. sünnipäeva. Pidustuste lõppedes ei osanud ta aimatagi, et vaid mõni kuu hiljem toob elu ta siia tagasi – sedapuhku selleks, et leida kaitset sõja eest, mis oli tema kodumaal alanud.
Täna, neli aastat hiljem, räägib 23-aastane Veronika eesti keelt peaaegu aktsendita, õpib Tallinna Majandus- ja Teeninduskolledžis sotsiaalmeedia spetsialistiks, elab kaasa eestlasest elukaaslase discgolfi-mängudele ning tunneb rõõmu tööst Saue noortekeskuses.
Unistus Eestis elamisest
Veronika side Eestiga on pikk ja põnev. Tema vanavanemad elasid Tallinnas ja ka ema on siin sündinud ja koolis käinud. Elu keerdkäikude tõttu elasid Veronika ema-isa nii Eestis kui ka Saksamaal ning jäid lõpuks pidama Ukrainasse, kus sündisid Veronika ja tema vanem õde.
Pere käis koolivaheaegadel tihti Eestis vanavanematel külas ning nii tekkis tüdrukul siinse maaga eriline side. „Mu ema elas täiskasvanuna Ukrainas üle 30 aasta ja pidas end ukrainlaseks, aga samas oli tal kogu aeg soov Eestisse tagasi tulla, sest see on ikkagi tema isamaa. Võib-olla just seepärast, et ta sellest kogu aeg rääkis ja me Eestis pidevalt käisime, tekkis mul ka tunne, et „vau, selline riik!“. See kõik oli nii teistmoodi ja siinne keel tundus nii eriline. Unistasin sellest, et kui suureks saan ja kooli ära lõpetan, tulen siia elama.“
Kuigi Veronika oli Eestisse kolimisest aastaid mõelnud, täitus see soov 2022. aasta algul ootamatult ja keerulistel asjaoludel. Sõja puhkedes tuli kiiresti tegutseda. „Suutsin hoida külma pead. Võtsin dokumendid ja raha, panin õelapsed autosse ja asusime teele,“ meenutab Veronika, kes oli toona kõigest 19-aastane.
Järgnes nädalapikkune teekond, täis teadmatust ja hirmu. Raskeim osa oli 70-tunnine ooteaeg piiril, vaid viie kilomeetri kaugusel päästvast piiripunktist. „Meil hakkas söök otsa lõppema. Peaaegu kõik, mis meil oli kodust kaasa haaratud, andsime lastele. Õnneks oli piiripunkti lähedal üks talu, kus inimesed olid teinud suure potitäie suppi ja pakkusid seda väikestes topsides kõigile, kes seal ootasid. See söök oli vist ainus, mis meid päästis.“
1. märtsi õhtul, mil Veronika lõpuks Eestisse jõudis, algas tema elus uus peatükk.
„Kus teil riidepuud on?“
Neiu ei jäänud, käed rüpes, istuma. Tema esimeseks töökohaks sai H&M-i rõivakauplus, kuhu ta palgati klienditeenindajaks. Kohe asus ta eesti keelt õppima ja harjutas seda igal võimalusel, pelgamata teha vigu.
Üks seik on Veronikal siiani eredalt meeles. „Vanem proua tuli minu juurde ja küsis, kus meil riidepuud on. Mina aga kuulsin, et ta ütleb „riidepood“. Seisin seal keset suurt kauplust, näitasin kätega ümberringi ja selgitasin, et siinsamas ongi! Me rääkisime vist viis minutit teineteisest mööda, kuni proua lõpuks käega lõi ja minema kõndis. Alles hiljem juhataja käest küsides sain teada, et on olemas ka selline sõna nagu „riidepuu“,“ muigab Veronika.
Hoolimata nalja pakkunud eksimusest usub neiu, et just julge pealehakkamine on parim õpetaja. „Ma teadsin, et teen vigu, aga ma ei kartnud eksida. Hakkasin kohe rääkima, mitte ei oodanud, et keegi tuleks ja aitaks.“
Keel selgeks iseendaga rääkides
Veronika usub, et eesti keele kiirel omandamisel on talle abiks olnud tema muusikaline taust. Nimelt õppis ta enne Eestisse tulekut kodumaal muusikakolledžis klassikalist laulmist. Kuigi esialgne unistus jätkata õpinguid Tallinna Muusika- ja Teatriakadeemias jäi sõja tõttu katki, aitas muusikaline kuulmine tal tabada eesti keele hääldust.
Eesti keele õppimiseks käis ta kohanemisprogrammi „Settle in Estonia“ keelekursustel ning kasutas harjutamiseks iga võimalust. „Kui keeletunnist koju jalutasin, mõtlesin läbi, mida täna õppisime ja kuidas võiksin neid sõnu või lauseid vestluses kasutada,“ kirjeldab ta. „Kujutasin oma peas ette dialooge, näiteks mida oma elukaaslase vanematega räägiksin. Vahet polnud, mis see täpselt oli, ma lihtsalt lobisesin oma peas iseendaga. Ja kui olin kodus, siis samal ajal kui midagi tegin, kommenteerisin seda iseendale, näiteks „mina võtan teed, mina joon teed“. Nii jäid laused palju paremini meelde,“ jagab ta oma nippi.
Samuti aitas keelt kinnistada popkultuur. Veronika hakkas kuulama eesti muusikat ja õppis laulusõnade järgi hääldust – isegi siis, kui ei saanud täpselt aru, millest lugu räägib. Lisaks vaatas ta elukaaslase soovitusel ära kõik populaarse telesarja „Kättemaksukontor“ hooajad, mida ta endalegi üllatuseks pikapeale tõeliselt fännama hakkas.
Noortele eeskujuks
Tänaseks on Veronika leidnud oma kutsumuse Saue noortekeskuses noorsootöötajana. Ta hindab kõrgelt Eesti noorsootöö süsteemi ja seda, kui oluliseks siin noori peetakse. „Noortekeskus on koht, kuhu noor saab tulla ja tunda, et ta kuulub kuskile. Ma tahan olla neile eeskujuks ja näidata, et isegi kui on raske, on kõik võimalik. Istun vahel nendega koos ja aitan matemaatika kodutöid teha. See on ka minu jaoks areng,“ lausub ta siira rõõmuga.
Kohanemine tähendab ka kohalike kommetega harjumist. Veronika naerab, et tema ja ta eestlasest elukaaslase vahel on suurimad erimeelsused just toiduteemadel. „Minu jaoks on täiesti okei süüa maasikaid hapukoorega ja visata peale suhkrut. Minu elukaaslase jaoks on täiesti arusaamatu, kuidas saab hapukoort süüa magusate asjadega, samas kui tema enda lapsepõlve lemmiksöök on mustikad piima ja suhkruga,“ muigab Veronika.
Oma elukaaslaselt on ta veel nii mõndagi eestlaste kohta õppinud. Näiteks seda, kui väga siin discgolfi armastatakse. „Kui ta mulle esimest korda näitas, kuidas see mäng käib, ja pani mind viskama, siis mõtlesin, et appi, milline õudus – kas see on tõesti päris spordiala?“ naerab neiu. „Nüüdseks tean ma discgolfist väga palju.”
Isegi kui ta ise alati ketast ei lennuta, on discgolfi-kogukond saanud talle väga lähedaseks ja pakkunud tugevat kuuluvustunnet. „Nad on võtnud mind vastu nii soojalt, nagu pereliiget. Igal pühapäeval, kui mäng toimub, tean, et lähen kaasa, sest seal on nii palju toredaid inimesi. Me kallistame, lobiseme, osad on võtnud pirukaid kaasa, mida koos sööme. Mehed mängivad ja meie, naised, istume seal ja räägime juttu. Kuigi see spordiala ei ole miski, mida ma ise tahaksin mängida, hakkas mulle väga meeldima olla osa sellest.“
Veronika on kindel, et teda on kohanemisel enim aidanud just julge pealehakkamine ja sihikindel tegutsemine. „Koolis tõmbusin algul veidi endasse, sest ei teadnud, kuidas end täiskasvanuna uues keskkonnas avada ja kas minu eesti keel on piisavalt hea. Aga hiljem mõistsin, et pole vaja raisata aega ja energiat tühja muretsemise peale. Olen selline, nagu olen, ja räägin täpselt nii hästi, nagu oskan. Õiged inimesed jäävad mu ellu niikuinii,” on neiu kindel.
Veronika kolm nõuannet uutele tulijatele:
- Õpi keelt, kasvõi natuke. „Paari lause õppimine ei ole üldse nii keeruline, aga see tähendab eestlaste jaoks palju: nad võtavad sind palju soojemalt vastu, kui sa vähemalt proovid.“
- Ole julge ja avatud. „Ära karda proovida uusi asju ja tutvuda inimestega, sest tegelikult on siin väga toredad ja abivalmid inimesed. Kui oled ise positiivne ja avatud, suhtutakse sinusse samamoodi.“
- Austa kohalikku kultuuri. „Sa ei pea elama oma elu täpselt nii nagu kohalikud, aga suhtu siinsetesse kommetesse avatult ja ära kritiseeri. Avasta kultuuri ja proovi seda mõista.“
Kohanemisprogramm Settle in Estonia on mõeldud Eestisse saabunud uussisserändajatele ja nende pereliikmetele. Uussisserändaja on inimene, kes on saabunud Eestisse pikemaks ajaks ja elanud siin vähem kui 5 aastat. Näiteks võivad uussisserändajatena Eestisse saabuda sõjapõgenikud, kellele Eesti pakub rahvusvahelist või ajutist kaitset, aga ka tavarändega Eestisse tööle või õppima tulnud inimesed. Kohanemisprogramm Settle in Estonia on osalejatele tasuta. Pakume nii keeleõpet kui ka teisi Eestis igapäevaeluga hakkamasaamiseks vajalikke koolitusi. Loe lähemalt ja registreeri: https://integratsioon.ee/kohanemine. Kohanemisprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ja riigieelarvelistest vahenditest.