Piret Pääri elukutse ja elu kutse on lugude jutustamine. Ta on teinud seda tööd juba 33 aastat. Ta jutustab lugusid täiskasvanutele ja enamasti just vanu rahvajutte.

„Minu süda on vanades rahvajuttudes seepärast, et ma kasvasin nendega suureks ja täiesti ausalt, ma ei oleks nii kaua siin elus vastu pidanud, kui mul ei oleks neid vanu lugusid olnud,“ ütleb Piret. „ Äkki minu jutustatud lugu võib mõnel hetkel pakkuda lohutust, lunastust, anda jõudu, kasvõi meelt lahutada – miks mitte, see on ju alati selline kaasnähtus.“

Pireti sõnul on inimene läbi aegade otsinud nendest lugudest elutõde, elu saladust, seda, kuidas inimene olla. „Lood on nagu nähtamatud niidid, mis ühendavad meid aja, koha, kultuurilise, etnilise päritolu, vanuse ja kõige muu vahel, mis meid mõnikord lahutavad,“ ütleb Piret. „Head lugu kuulates tekib nende erinevate inimeste vahel ühendus, milles me tunneme ära, kuidas me oleme ühesugused. Ühesuguste hirmude, armude ja armidega. Lood on olnud väga võimsad vahendid kogukonna loomisel ja püsimajäämisel,“ lisas ta.

Kui arutleda Piretiga selle üle, mis nende lugude võluvits siis ikkagi on, jõuame tõdemuseni, et inimene saab lugu pidada vaid sellest, mida ta mõistab ja mõistmine tuleb kõige paremini lugude kaudu. Siis tuleb lugupidamine ka. „Vanad rahvajutud tulevad suulisest kultuurist, aga kõik muutub looga, kui see kirja panna. Et inimene tunneks ära, milline väärtus nendes peidus on, tuleks talle anda jutustamisega koos tulev elu. Selle jutu-elu andmise jaoks ongi vaja jutustajat vahele,“ selgitab Piret.

Vastuseks küsimusele, kuidas see jutu-elu andmine täpselt ikka käib, vastab Piret: „Mul on palju lugusid, mis mind vaimustavad ja siis kui minuga juhtub elus midagi, siis sellest kokkupuutest muutubki see vana lugu jälle elusamaks. Eks need rahvajutud on väga kaasaegsed ka. See ongi üks huvitav asi, et nende aastasadade jooksul ei ole ju inimene muutunud. Täpselt sama moodi armastatakse, sama moodi reedetakse.“

Kahtlemata on meie tavaarusaam, et muinasjutt ja rahvajutt, see on kõik midagi laste unejutuks väga sobilik. „Aga ei ole ju!“ seletab Piret kirglikult. “Kui täiskasvanud ise ei vaimustu nendest lugudest, siis ei saa ka laps seda elamust. Sellepärast ongi minu osa kõigepealt äratada täiskasvanus üles see äratundmine, et muinasjutt võib puudutada.“

Eesti on rahvapärimuselt väga rikas, meil on Eesti rahvaluule arhiiv, mis on üks suuremaid omasuguseid maailmas. Need rahvajutud seal on ajatud aarded, mis lihtsalt ootavad leidmist ja avastamist.

Autor: Diana Lorents/HAVAS
Foto: Virgo Haan/HAVAS

Lyudmila tuli Eestisse 2005. aastal hõimurahvaste programmi kaudu. Ta asus õppima Tartu Ülikooli doktorantuuri. Lydmila on Eestis elanud juba 19 aastat, tegelenud siin erinevate asjadega, praeguseks on juba kaks aastat töötanud ajalooõpetajana. Ta on rahvuselt mari.

„Kohe, kui piiri olin ületanud, üllatas mind see, kui hästi korrastatud aiad, majad, niidetud murud siin on. See tekitas minus tunde, et siin armastatakse oma kodu, oma kodumaad,“ kirjeldas Lyudmila oma toonaseid esimesi muljeid.

„Nüüd on mulle juba selgeks saanud, et eestlased hindavad väga kvaliteeti. Nad pigem ostavad ühe kalli kvaliteetse asja, kui et ostavad igal aastal midagi odavat ja moodsat.“

Talle on silma jäänud ka eestlaste töökultuur. „Kui tellid eestlaselt mingi töö, siis ei anna ta oma kõrgetes standardites kunagi järele, nad ei kiirusta, nad ei torma,“ jagab Lyudmila oma tähelepanekuid. „Aga siiamaani on mul raske harjuda eestlaste suhtlemisviisidega – kui eestlasega suhtlema hakkad, siis pead arvestama, et ta ei pruugi su kõnedele vastata, ta eelistab sõnumeid saata,“ naerab ta ja tunnistab, et on sellega siiski juba harjumas.

Eesti keeles meeldib talle väga sõna „emakeel“. „Nii vene kui mari keeles kõlab see sõna nagu koht, kus ma olen sündinud. Aga eesti keeles tähendab see EMA keelt. Selle kaudu jõudis minuni ka arusaam, et ma pean oma lastega rääkima mari keeles. Just mina, mitte niivõrd mu abikaasa. Laps suhtleb ju rohkem emaga, ema kaudu jõuab erinevate kultuuritraditsioonide juurde,“ selgitas Lyudmila ja lisas, et tema noorem laps rääkis kuni 8. eluaastani ainult ja puhtalt mari keeles.

Eestis tunneb ta puudust oma sugulastest, talle meeldiks oma sugulastega ümber laua istudes maailma asju arutada. „Võib olla sellepärast ma tegelengi siin aktiivselt mari kultuuriga - see on mulle justkui oma sugulastega suhtlemine.“ Ta hakkas koguma ka vanu pilte, asju, erinevaid artefakte, sest need kõik on tema jaoks justkui oma sugulastega suhtlemine.

Lydmilale meeldib Karl-Erik Taukar. Laulmine muidugi ka, aga ta meenutab Lyudmilale tema vanaisa. „Minu vanaisa kohta räägiti, et ta oli nagu mingi pribalt – pikk, heledate juuste ja helesiniste silmadega, väga sarnane Karl-Erik Taukarile,“ naerab Lyudmila, kes leiab vanaisa ja Karl-Erik Taukari piltides sarnasusi.

Lydmila töötab selle nimel, et tema lapsed tunneksid ja teaksid mari kultuuri. Kui tema vanem tütar pidi tegema koolis uurimistöö, võtsid nad uurimise objektiks ühe tema mari rahvariiete juurde kuuluva ehte, milles vanim münt on 18.sajandist pärit. „Seda on puudutanud minu vanaema, kes sai selle omakorda oma emalt.  See on rariteet, kõige kallim ese meie peres,“ selgitas Lyudmila.

Eestis kohtus Lydmila ka oma abikaasat, kes oli tulnud Eestisse just sellesama hõimurahvaste programmi käigus, aga varem, kui tema. „See programm oli eelmise sajandi 90ndate alguses, vabadusliikumise ajal Eestis välja mõeldud eesmärgiga toetada hõimurahvaid. 1994.aastal, kui minu abikaasa siia tuli, oli programmis ca 70 inimest, kõik Marimaalt. Nad tulid õppima Eesti ülikoolidesse, et pärast siis minna tagasi oma kodumaale. Kahjuks või õnneks ei läinud kõik ära, minu abikaasa jäi mind siia ootama.“ Nüüd on neil peres kaks tüdrukut, kellel mõlemal on mari nimi ja omavahel räägitakse mari keeles.

Koos perega püüavad nad säilitada maride kultuuri ka Eestis. „Igal aastal vähemalt korra saavad kõik Eesti elavad marid kokku, suhtleme omavahel, korraldame erinevaid töötubasid. Ikka selleks, et lapsed näeksid, kuidas vanemad omavahel mari keeles suhtlevad.“

Lyudmila peab ennast väga emotsionaalseks, eestlased nii emotsionaalsed tema tähelepanekute järgi ei ole. „Eestlased on väga rahulikud, hindavad oma sõna – kui midagi ütlevad, siis kaaluvad iga oma sõna. Niisama nad sõnu ei raiska, tühja juttu ei räägi. Eestlased on asjalikud.“

Kui oled Eestis nii pikalt juba elanud, siis ilmselt jäävad eestlaste kombed ka külge. Ühe sellise kombe on Lyudmila ka enda omaks võtnud. „Mulle meeldib väga kohvikus käia. Ma mäletan imestust, kui siia alles tulin ja nägin Tartus Raekoja platsil laupäeva õhtul kohvikus prouasid peas väikesed kübarad, käes pisikesed käekotid. Said kokku, istusid kohvikus ja jutustasid, see oli väga tore.“ Tema vanaema ei käinud kunagi kohvikus. „Nad kogunesid sõbrannadega kellegi kodus, käisid üksteisel külas. Kuskil mujal, kui oma kodus või sõbranna kodus nad ei kohtunudki.“

„Marimaal küsitakse tihti, mis mulle ometi siin Eestis meeldib ja ma alati vastan – mulle meeldib, et siin on kõik nii reeglipärane, siin ei ole järske üllatusi, kõik on stabiilne, võib olla isegi vahel konservatiivne, aga kõik on rahulik.“

Autor: Diana Lorents/HAVAS
Foto: Virgo Haan/HAVAS

Sylvain Oulala jõudis Eestisse kümme aastat tagasi, kui osales Euroopa vabatahtlike projektis Tallinnas, Salme Kultuurikeskuses tegutsevad tsirkusekoolis. Ta tegutses seal ühe aasta ja kui see läbi sai, oli talle selge, et ta tahab Eestis elada. Viimasel kolmel aastal on ta korraldanud omanimelist tsirkusefestivali ja tal on plaan esineda kõikides üle 3000 elanikuga Eesti linnas.

Ta ütleb, et prantslased on nagu ploomid, eestlased nagu kookospähklid. „Prantslased on väljast ilusad, aga sees on neil kivi. Esimene suhtlemine on lihtne, aga seljataga ei tea, mis nad räägivad või arvavad. Reeglina arvavad halvasti. Eestlased on pealt sellised rasked, kõva kilbiga kaetud, aga kui juba sees oled, siis seal on kõik helge. Ja ka tervislik,“ selgitab Sylvain oma võrdlust.

„Kui sa oled juba eestlasega sõbraks saanud, siis saad neid jäägitult usaldada. Nad ei räägi seljataga midagi halba, kui öelda tahavad midagi, siis otse,“ ütleb Sylvain, kellele eestlaste selline loomuomadus väga istub. Prantslased istuvad ja naudivad liiga palju. Eestlased niimoodi ei tee.

„Mulle meeldib meeletult siinne saunakultuur,“ seletab Sylvain. „Mul on ka saun keldris, kutsun sõbrad kokku ja olemegi koos.“

Samuti meeldib Sylvainile, kuidas eestlased väärtustavad ja tunnevad loodust. Kõik teavad, millal karulauk aias valmib on või milliseid seeni metsas süüa võib. „Selline loodusega sina peal olek on fantastiline!“ ütleb ta. Ja on ühtlasi vaimustunud, kuidas siin Eestis on osatud luua tasakaal looduse ja tehnoloogia arengute vahel.

Neli aastaaega oma voolavusega on kogemus, mille üle Sylvain rõõmu tunneb ja mis ilmselt on ka üheks põhjuseks, et ta on otsustanud oma kodu siia luua.

Autor: Diana Lorents/HAVAS
Foto: Virgo Haan/HAVAS

Miks peaks tulema üks Kanada noor mees Eestisse? Miks ta ei peaks, kui siin on suurepärane loodus ja erilised inimesed. Need kaks põhjust saidki Francois valikus määravaks. Ta oli kuulnud, et Eestis on puhas loodus, tuli uudistama ja jäigi. Ta tunneb ennast siin väga koduselt ja plaanib siia oma elu rajada.

Francois on töötanud insenerina firmas Betson kaks aastat, vabal ajal teeb muusikat.

„Tegelikult olen insener tööpäevadel, õhtuti ja nädalavahetustel olen aga muusik,“ räägib Francois. „Kui olen insener, siis mu loominguline pool saab veidi puhata, kui aga muusik, siis kogu see insenerimaailm puhkab, olen endale sellise tasakaalu loonud.“ Muusikastiil, milles ta ennast väljendab, on reggae ja soulmuusika, ent ta naudib väga klassikalise muusika kontserte, mida on tema sõnul Eestis palju ja interpreedid on väga kõrgel tasemel. „Kuulasin Kadrioru lossis hiljuti kontserti, kus mängisid kaks õde, nimesid ma ei mäleta, aga nautisin igat sekundit,“ seletas ta vaimustusega.

Eesti on Francois`i jaoks koht, kus kõik on lähedal ja see kõik tähendab eelkõige loodust. Loodus on Tallinnas, kus ta elab, igal pool – Kadriorus, Viimsis, Pirital. Oma koduaknast nägi ta isegi virmalisi. Võimalust Tallinnas Kadrioru pargis suusatama minna, peab ta enneolematuks luksuseks.

Ta on õppinud eestlaste kombel metsas seeni söödavatest ja mittesöödavatest eristama ja armastab nendest maitsvaid roogi valmistada. Siin Eestis maitsevad talle ka kartulist tehtud erinevad road.

Eesti keel on raske, seda ta tunnistab: “Olen mõned sõnad juba ikka selgeks ka saanud, aga tuleb olla distsiplineeritum, keeleoskus on oluline.“

„Inimesed on erilised, armastavad ruumi enda ümber ja sealjuures annavad ka teistele inimestele võimaluse ennast hästi tunda, see on justkui teisest inimesest lugupidamine“ kirjeldab Francois eestlasi. “Eestlased annavad alati ja igal pool aega nö sisseelamiseks, ka see on teisest lugupidamise väljendus“.
Ehkki Eesti olevat Francois`i sõnul väga sarnane Kanadale, on midagi ka erinevat. „Alguses oli mulle ootamatu, kuivõrd eestlased armastavad vaikust. Näiteks söömise ajal ei ole siin kombeks juttu puhuda, rääkida. Kanadas me räägime lõuna-või õhtusöögi ajal palju ja pidevalt, siin toimub see kõik vaikuses.“

Nüüdseks on ta eestlastelt õppinud, kuidas olla täpne oma väljendustes, kuidas suhtlemisel kasutada just väga õigeid sõnu. „Selle suhtlusviisi olen omaks võtnud. Vähe sõnu, mis on aga väga täpsed, olla pigem parem kuulaja, kui ise rääkija.“

Üks, mis talle koheselt silma paistis, on lemmikloomasõbralikkus kontorites. Tal endal küll ühtki lemmiklooma ei ole, aga selline võimalus tundub väga eriline. Ka paistab talle silma Eesti saunakultuur. „Igal reedel lähevad siin inimesed rõõmsalt koos sauna ja isegi kontorites on saunad olemas“, ütleb ta ja nendib, et see on veel üks komme, mille ta eestlastelt on juba üle võtnud.

Küll aga ei ole ta kahe aastaga suutnud harjuda, et talvel on siin ööd ekstreemselt pikad, suvel jälle ekstreemselt lühikesed. „Montrealis, kust ma tulen, sellist asja ei kohta, see vajab veel harjumist.“

„Ma tahaksin eestlastega suhelda oma muusika kaudu,“ tunnistas Francois ja lisas, et ta ei mõtle reggae või souli staari staatusest, vaid eneseväljendusest, mis võiks rõõmu valmistada teistelegi. Esimene plaat on juba ka valmis saanud.

Autor: Diana Lorents/HAVAS
Foto: Virgo Haan/HAVAS