Õpetajalt õpetajale: „Sa teed kellelegi head lihtsalt sellega, et oled olemas ja räägid temaga!“

Keelelähetuse programm

Integratsiooni Sihtasutus alustas käesoleva aasta märtsis keelelähetuste korraldamist avalikus sektoris töötavatele teise emakeelega inimestele, et pakkuda neile eesti keele praktikat eestikeelses töökeskkonnas.

Keelelähetus kestab 12–30 kalendripäeva teises maakonnas või linnas asuvas sama valdkonna organisatsioonis. Keelelähetuses käivad inimesed, kes soovivad parandada oma eesti keele oskust tööülesannete täitmiseks. Keelelähetust ehk keeleõppe eesmärgil tööjõulähetuseprogrammi rahastab Euroopa Sotsiaalfond.

Aprilli alguses veetis Narva Soldino Kooli klassiõpetaja Tatjana Podpovedkina kaks intensiivset ja põnevat töönädalat Pärnu Kuninga Tänava Põhikoolis, kus tema mentor oli sealse kooli klassiõpetaja Katrin Kurvits. Mõlemad õpetajad on nüüd lahkelt nõus jagama oma kogemusi, emotsioone ja tulevikuplaane.

Mis ajendas teid keelelähetusega liituma?

Tatjana Podpovedkina (TP): Loomulikult tahtsin ennekõike parandada oma eesti keele oskust. Aga minu klass Narvas on ka keelekümbluse klass ja seetõttu oli mul väga suur soov luua tulevikuks võimalusi, viia kokku oma õpilased lastega teistest Eesti koolidest, et nad saaksid omavahel mängides ja suheldes oma keeleoskust parandada. Narvas kohapeal on seda raske teha.

Katrin Kurvits (KK): Meie kooli jaoks oli see esimene kord sellise programmiga liituda. Enamasti olen ma aldis uutele väljakutsetele. Seetõttu otsustasin programmis osaleda. Kiire reageerijana haarasin nimekirjast kohe esimese (ja ainukese) klassiõpetaja endale. Selleks osutuski Tatjana. Tõele au andes: alguses ei olnud mul üldse aimu, mis mind ees ootab. See lihtsalt tundus põnev. Midagi, mida ma varem teinud ei olnud. Tatjana ootused selgusid mulle alles siis, kui me kohtusime.

Kas Pärnu ja Narva koolid erinevad palju – oma õppemeetoditelt, töökultuuri osas või muus?

TP: Minul oli olnud kogu aeg arusaam, et Eesti koolides on lapsed üldiselt vaoshoitumad ja hillitsetumad, ei mürgelda nii palju ringi kui meil. Tegelikult on ju lapsed ühesugused igal pool, eriti just nooremad. Õpetamise osas jäi aga küll silma, et eesti õpetajad püüavad näiteks tunni alguses õuekärast tulnud lapsi palju rohkem rahustada ja sellega neid paremini tunnile keskenduma panna. Katrin ütleb näiteks hommikuti igale lapsele eraldi tere ja soovib head koolipäeva, juba see üksi paneb lapsed end kohe paremini õppetööle seadistama. Alguses tundus see mulle pisut tunniaja raiskamisena, aga hiljem sain ma aru, kui palju sellest tegelikult kasu on. Ja tunnis on lapsed tõesti väga viisakad ja kuulekad. Aga see kõik on väga palju just õpetajas kinni. Päris hämmastav oli näha, kui kannatlikud suudavad lastega olla nii õpetajad, aga ka muud kooli töötajad. Lastele õpetatakse maast madalast distsipliini ja see paistab koolis välja küll, eriti just vanemate õpilaste puhul.

Nüüd kui keelelähetus on läbi, siis millisena vaatate sellele tagasi – kas kõik oli seda vaeva väärt?

KK: Täna saan ma küll öelda, et olen tohutult õnnelik, et ma selle otsuse tegin ja et see juhtus olema just Tatjana, kes minu juurde niimoodi sattus. Sellist energiat, nagu on Tatjana sees, oli väga vaja. Tatjana meeldis kohe algusest peale ka minu klassi lastele ning nad võtsid ta kiiresti omaks. Külalise viibimine klassis ei olnud midagi erakordset, sest meil käib tihti praktikante või muid külalisi tunnis.

Need kaks nädalat Tatjanaga olid sellised, nagu olen alati unistanud. Ma ei ole oma vastutusekoormaga üksi, vaid mul on kõrval teine õpetaja, kellega saab asjad läbi arutada. Tatjana oli tõeline abi ja me sobisime väga hästi. Ta tuli ja oli, nagu oleks me ammused sõbrad.

Meie programm oli äärmiselt tihe. Seda ei piiranud kaugeltki ainult kooliseinad. Olid vaid üksikud päevad, kus me peale tunde midagi koos ei teinud. Ühel õhtul hilja teatrist kodu poole kõndides tunnistasin Tatjanale, et mul on juba hommikul kell 8 tund, kuid ma ei ole jõudnud midagi ette valmistada ning pean puusalt tulistama. See oli Tatjanale uus väljend. Kui olin selle sisu lahti seletanud, pakkus Tatjana kohe, et tema võib hommikul ise õpilastega tegeleda, et mina saaks edasised tunnid üle vaadata.

Tundides kirjutas Tatjana usinasti üles erinevaid eestikeelseid väljendeid, mida ma kasutasin ja siis ma pidin neid talle vahetunnis lahti seletama. Tihti juhtus aga nii, et selleks pidin ma ise meie eesti keele õpetaja juurde minema ja seda omakorda temalt üle küsima, miks mõni väljend just nii või naa on. Õppetunnid kõikidele! Vahetunnid kujunesidki nii meil üheks suuremaks keeleõppeanalüüsiks.

TP: Minu aeg Pärnus andis mulle palju enam, kui ma loota oskasin. Sain palju suhelda teiste algklasside õpetajatega ja koguda palju väärtuslikke kogemusi ja nõuandeid. Ning loomulikult keelepraktikat. Tahtsin loomulikult suhelda võimalikult palju ka lastega. Esimestel päevadel oli meil kontakti saavutamine raskem, sest meie keelebarjäär esialgu siiski segas, kuid sellest saime üsna ruttu üle. Eriti just lastega suhtlemine avab sulle nn elava keele – sellise, mida sa ainult õpikutest kunagi ei saa. Me tõesti olime Katriniga koos väga palju ka koolivälisel ajal. Käisime mitu korda teatris, näitustel, muuseumis. Ma saan olla ainult tänulik ja õnnelik, et mulle sattus selline mentor nagu Katrin!

Minu viimasel päeval Pärnus palus Katrin oma õpilastel kirjutada mulle teele kaasa kirjad. Need me lugesime siis juba Narvas koos minu klassiga ette. See oli väga soe ja liigutav.

Kas selline õppemeetod keeleõppeks ja üldse erinevate kogukondade kokkutoomiseks toimib?

KK: Enne Tatjana tulekut olid Ida-Virumaa keeleõppe küsimused minu jaoks pigem uudis televiisoris. See oli probleem, millest ma olin teadlik, aga see oli kaugel. Alles Tatjanaga otse suheldes jõudis mulle päriselt kohale, kui keeruline olukord seal tegelikult on. Tänu temale on mul nüüd põhjus ja motivatsioon rohkem Narvat ja Ida-Virumaad külastada. Varem on seda ju ka ikka tehtud, aga kuna mul seni seal igasugused isiklikud sidemed puudusid, siis on see jäänud pigem tagaplaanile. Seega aitab sellisel tasandil suhtlemine kindlasti kaasa meie erinevate kogukondade lähenemisele ja teineteise paremale mõistmisele.

Kas olete ka edasise koostöö osas plaane teinud?

TP: Alles hiljuti korraldasime oma klassidele ühise veebitunni. Laulsime koos laule, mina tegin esitluse Narva linnast ja Katrin Pärnust. Pärast „kontrollisime“ teineteise teadmisi nende esitluste põhjal, mis pärnakatele Narvast ja narvakatele Pärnust meelde jäi. Lõpuks jagasid lapsed omavahel veel telefoninumbreid, et edaspidi omavahel tihedamalt suhelda. Pärnus olles käisime koos Katriniga ka näiteks Jõulumäe spordikeskuses ja pidasime plaane, kuidas võiksime oma klassid kunagi sinna ühistele üritustele kokku tuua.

KK: Meie koostöö Pärnus sujus sedavõrd hästi, et nüüd planeerime augustikuus juba ise kõigi meie Pärnu õpetajatega, kes selles programmis osalesid, Narva ja Ida-Virumaale neljaks päevaks külla minna. Minul on kindel plaan näha millalgi sügisel ka Tatjanat tema koolis tunde andmas ja olla omakorda talle töövarjuks. Kogu see programm võiks töötada ka vastupidi, kus õpetajad üle Eesti saaksid minna Ida-Virumaale ise kohale ja aidata sealseid kolleege eesti keele õppimisel.

TP: Ka mina plaanin juba sel sügisel kindlasti uuesti Pärnusse minna ja oma õpinguid Katrini abil jätkata.

KK: Ideaalis näen ma, et tulevikus võikski kõigil keeleõppijatel olla selline isiklik mentor oma valdkonnas, kellega saab vajadusel kasvõi iga päev tööasju arutada ja kes oleks teineteisele vajalikul hetkel olemas ja toeks. Tore on tunne, et sa teed kellelegi head lihtsalt sellega, et oled olemas ja räägid temaga!

Urve Krause, Pärnu Kuninga Põhikooli direktor:

Pärnu Kuninga Tänava Põhikool on keelepääsukeste projekti raames võõrustanud õpetajaid Narva Soldino Koolist, Jõhvi Kesklinna Koolist, Narva Kesklinna Koolist, Narva Kreenholmi Koolist. Kõik mainitud koolide õpetajad on olnud väga sõbralikud ja huvitatud meie koolis tehtavast õppe- ja kasvatustööst. Rõõmustab huvi Eestimaa keele, kultuuri ja tavade vastu. Meil toimusid pikad vestlused meie kooli kultuurist, tööst lastevanematega ja koostöise koolimeeskonna loomisest. Koolipere võttis külalised hästi vastu ja nad muutusid meie pere liikmeteks. Nad osalesid täielikult koolielus ja üritustel. Koolipere rõõmustas selle üle, et saime jagada oma kogemusi kolleegidega. Kindlasti oleme nõus ka edaspidi võõrustama tõeliselt motiveeritud õpetajaid, kes jagavad meie kogemusi teistes koolides. Keelelähetuses osalemine annab koolile uusi kogemusi ja loob uusi tutvusi ja võimalusi ka teistelt koolidelt õppida.

Integratsiooni Sihtasutus ootab keelelähetusega liituma avaliku sektori organisatsioone – koole, lasteaedu, haiglaid jt, kus töötavad eri keele- ja kultuuritaustaga inimesed, kes vajavad eesti keele praktikat. Oma soovist keelelähetuses osaleda palume märku anda kas organisatsiooni juhil või ka töötajal endal. Lähemalt saab keelelähetuste kohta lugeda Integratsiooni Sihtasutuse kodulehel: https://integratsioon.ee/keelelahetus.

Keelelähetust rahastab Euroopa Sotsiaalfond „Eri keele- ja kultuuritaustaga inimeste ning tagasipöördujate tööturul konkurentsivõimet toetavad tegevused“ alategevusena „Tööjõulähetuseprogrammi pakkumine keeleõppe eesmärgil“.