Oma näoga Eesti: Pjotr Zotovitš - suure muusikaperekonna pea, kes rikastab Eesti kultuurilist mitmekesisust

Pjotr Zotovitš

 

Bulgaarlane Pjotr Zotovitš, viie lapse isa ja andekas muusik Odessast, kolis koos oma naise ja kolme noorema lapsega Eestisse, mis oli talle tuttav juba pikemat aega alates esimestest külastustest 1980. aastatel. See samm ei olnud Pjotril juhuslik – Eestist sai talle ja ta perele uus kodu, kus ta jätkab nii oma muusikukarjääri kui ka panustab kohalikku kultuuri, ühendades kahe rahva muusikatraditsioone.

Minu perekonnanimi Zotovitš on serbia nimi. Ma sündisin Moldovas. Elasin kaua Ukrainas, mul on ka kreeka juured. Olen sündinud ja kasvanud väikeses rikka ajaloo ja elujõuliste kultuuritraditsioonidega riigis. Eestisse kolimine oli minu jaoks suur muutus, mis oli seotud sooviga avardada oma silmaringi ja õppida tundma teistsugust kultuuri. Kui ma esimest korda siia sattusin, hämmastas mind siinne vaikus ja elu korrapärasus. Eesti tundus mulle kohana, kus aeg kulgeb aeglasemalt ja inimesed elavad kooskõlas looduse ja iseendaga. Esindan Bulgaaria kultuuri.

Olen alati püüdnud olla ühenduses oma kultuuriga, isegi kui olen kodust eemal. Minu jaoks on oluline hoida traditsioone ja jagada neid uute sõprade ja tuttavatega. See aitab mul tunda end lähemal oma juurtele ja samas rikastada mind ümbritsevat kultuuriruumi.

Praegu tunnen end selle ühiskonna osana ja mul on hea meel näha, et minu kogemused ja kultuur saavad Eesti elule lisada midagi uut. Loodan, et minu siinviibimine aitab luua kultuuridevahelisi sildu ja tugevdada inimeste vahelist mõistmist.

Tunnen Eestit juba ammu, hoolimata sellest, et olen siin elanud vaid viis aastat. Esimest korda olin siin 1982. aastal, sest mu vend elab siin. Ja seejärel käisin siin 1980. aastate lõpus korduvalt.

Meil on pereansambel. Mul on viis last, kes kõik laulavad, tantsivad ja mängivad. Ja teevad seda kõike professionaalselt. Vanemad lapsed lõpetasid Odessa ülikooli koreograafia teaduskonna. Mu keskmine tütar mängib saksofoni, noorem mängib viiulit. Noorim mängib trummi ja laulab.

Vokalistina osalesin Harjumaa lauluvõistlusel ja võitsin peapreemia. Kuigi ausalt öeldes pole ma end kunagi pidanud vokalistiks. Jah, tegelikult on minu põhipill ikkagi bajaan.

Kui kultuur toimib pikalt ainult omas mahlas, siis mõne aja pärast muutub see ebahuvitavaks, magedaks. Lavadel, kus meie töö ristub eesti ansamblitega: mitte ainult meie ei õpi eestlastelt või teistelt, vaid ka nemad üldiselt õpivad meilt. Teatud muusikalised käigud, mõned fraasid.

Tasub Eestis ringi sõita, et mõista, et siin on tegelikult lahe, siin on hea ja palju huvitavat. Palju. Mõnikord tunnen, et kahjuks ei ole piisavalt aega, et võtta kätte ja külastada erinevaid kohti. See on ilus roheline maa.

Juba mõnda aega olen peaaegu sõltuvuses, mul on tekkinud sportlik huvi eesti järvede vastu, käin järve ääres ja märgin käigu kastis ära linnukesega. „Ma käisin seal, mulle meeldis“. Eriti meeldivad karjäärijärved, need on sügavad ja puhtad.

 

Kirjeldage kuidas te näete meie Eestit!

Minu jaoks on Eesti rahu ja tasakaalukus, mis peegeldub looduses ja inimestes. See on maa, kus traditsioonid ja innovatsioon käivad käsikäes, luues ainulaadse kultuurimaastiku, mis inspireerib ja kutsub ennast avastama.

 

Mis teile Eestis meeldib?

Mulle meeldib Eesti loodus – tihedad metsad, puhtad järved ja õhk. Eesti võlub ka oma rahu ja vaikusega, mis tagab harmoonia ja enesesse süüvimise võimaluse. Mulle on lähedane kohaliku rahva tagasihoidlikkus ja vaoshoitus, samuti riigi kõrge tehnoloogiline areng.

 

Mis teid Eestis üllatab?

Mind üllatab kuidas nii väikeses riigis oli võimalik harmooniliselt ühendada traditsioonid kaasaegsete tehnoloogiatega. Samuti avaldab muljet, kui hästi on eestlased ajaloo väljakutsetele vaatamata hoidnud oma kultuurilist identiteeti ja keelt.

 

Mis on Eestis ootamatu/harjumatu?

Minule oli ootamatu see, kui vaikselt oskavad inimesed siin elada. Isegi pealinnas Tallinnas on tunda rahulikku ja mõõdukat õhkkonda. Samuti on minu jaoks harjumatu, et eestlased omistavad nii suurt tähtsust oma isiklikule ruumile ja sõltumatusele.

 

Milliseid teie kultuuri aspekte võiks juurutada Eestis?

Ütleksin, et võiks olla rohkem avatust ja sõbralikkust, eriti inimestevahelises suhtluses. Minu kultuuris on kombeks aktiivselt välja näidata külalislahkust ja soojust, mis võiks muuta Eesti elu veel meeldivamaks ja hubasemaks.

 

Millest te kõige rohkem puudust tunnete? Millest on Eestis puudu?

Kõige rohkem tunnen puudust sünnimaa maitsetest ja roogadest. Vaatamata toidu mitmekesisusele Eestis on teatud toiduaineid või toiduvalmistamise viise raske leida. Samuti tunnen puudust aktiivsemast sotsiaalsest suhtlusest, mis on minu kultuuris harjumuspärasem.

 

Kas arvate, et teie siinviibimine rikastab Eestit?

Minu viibimine Eestis rikastab maad erinevate kultuuritraditsioonide ja vaadetega. Püüan jagada oma kogemusi ja teadmisi, kasutades oma kultuuri elemente igapäevaelus ja suhtluses. See aitab luua erinevate kultuuride vahelisi sildu ja edendab vastastikust mõistmist.

 

Millised eesti harjumused olete omaks võtnud?

Olen omaks võtnud harjumuse nautida rahu ja vaikuse hetki, mida eestlased nii väga hindavad. Samuti olen õppinud paremini planeerima ja väärtustama isiklikku ruumi, mis aitab mul igapäevatoimetustega paremini toime tulla.

 

Mis on teie eesti lemmikroog?

Minu eesti lemmikroog on verivorst jõhvikamoosiga. See ainulaadne maitsekombinatsioon tundus mulle alguses harjumatu, kuid aja jooksul hakkas see mulle meeldima.

 

Kas teil on mõni eesti lemmiklaul?

Mulle meeldib väga laul „Eesti muld ja eesti süda“ eesti koori esituses. See annab edasi eestlaste süvatundeid oma kodumaa vastu.

 

Kuidas te eestlasi kirjeldaksite?

Eestlased on reserveeritud, kuid samas soojad ja siirad inimesed. Nad hindavad ausust ja austust, kuigi nad võivad mõnikord tunduda introvertsed. Oluline on mõista, et välise vaoshoituse taga on sügav uhkus oma riigi ja kultuuri üle.