Seitse aastat tagasi muutis Taani riik oma lõimumispoliitikas kurssi – varasemast enam keskendutakse sisserännanute suunamisega tööturule. Sellest, miks praegune strateegia kasutusele võeti ja kuidas seda rakendatakse, räägib Taani Sisserändajate ja Integratsiooniministeeriumi all tegutseva Rahvusvahelise Värbamise ja Integratsiooniameti (SIRI) nõunik Peter Svane.
Taani lõimumispoliitika juhtmõte on „Töö kõigepealt“. Mida see tähendab?
Selle lähenemise juured peituvad Taani ühiskonna väärtustes – töötamine on meie ühiskonnas oluline osa elustiilist ja valitsus usub, et sama hoiak peab kajastuma ka lõimumispoliitikas, et inimesed integreeruksid ühiskonda. Oluline on rõhutada, et paljud teenused, nagu haridus ja meditsiin, on Taanis „tasuta“. Selle tagamiseks on vaja ühiselt riigikassasse panustada ning see panus on märkimisväärselt kõrge kõigile riigis elavatele inimestele. Seetõttu eeldatakse, et kõik teenuseid kasutavad isikud, sealhulgas põgenikud, kes on võimelised töötama, annavad oma panuse. Tegelikult soosib seda lähenemist muidugi asjaolu, et Taanis on palju töökohti, mida kohalikud elanikud ise täita ei suuda. Seega on vaja abikäsi – ja see ei piirdu mitte ainult raske füüsilise töö või muude lihttöödega, mida me ise ei soovi teha. Tööjõupuudus on meil erivaldkondades, ka hariduses. Hea näide lõimumisest on siia saabunud ukrainlased, kellest ligi 80 protsenti on suutelised töötama ning kes osalevad hetkel aktiivselt tööturul.
Suur osa põgenikke tuleb sõjakolletest ja nad ei ole suutelised endale kohe töökohta otsima ega pärast traumakogemust kohe tööle asuma.
Taani strateegias on esmatähtis alustada tööga võimalikult kiiresti, kuid loomulikult hindame kõiki põgenikke individuaalselt. Näiteks, kui inimene saabub sõjakoldest, pööratakse tähelepanu ikkagi tema vaimsele tervisele. Ka ei tähenda see, et kõik peavad töötama täiskohaga. Kui keegi saab panustada vaid viis tundi päevas või nädalas, siis just nii palju ta töötabki.
Taani ei ole suur riik ja sarnaselt Eestiga on ka taanlasi võrreldes teiste rahvustega pigem vähe. Eestis ning üldjuhul ka mujal on lõimumispoliitikas eelkõige esikohal keele- ja kultuuriõpe. Kas te ei karda, et pidevalt töötamist esikohale tõstes võite muule olulisele liiga vähe tähelepanu pöörata?
Keeleõpe on meie jaoks endiselt väga oluline. Usume, et keeleõpe ja töö ei peaks üksteist pärssima, vaid toetama. Sageli pakub töökoht võimalust keelt praktiseerida. Lisaks sellele pakume keelekursusi väga paindlikult, võimaldades töötajatel leida sobiva keelegrupi, kus osaleda kord või paar nädalas, mis tegelikult võimaldabki samal ajal ka töötada.
Saan aru, et taoline lõimumispoliitika oli jutuks juba varasemalt? Millal hakkasite uut poliitikat rakendama?
Tegelikult on seda arutatud juba aastaid. Enne seda oli meie lõimumispoliitika nagu Eestil: inimene tuleb siia, asub keelt õppima ning saab teoreetilised teadmised ühiskonnast. Nägime aga, et peale sisseelamiseks loodud programmi läbimist töötas siiatulnutest vaid 15–20 protsenti. Arvestades, et Taanis töötab täiskohaga ligi 80 protsenti elanikkonnast, oli selge, et vajame uut lähenemist. Uus strateegia võeti vastu aastal 2015, pagulaskriisi ajal, mil suur hulk Süüria põgenikke siia jõudis. Meil oli vaja kiiresti midagi ette võtta ning kuna valitsus oli tol hetkel parempoolne, viidi pikalt planeeritud idee kiirelt ellu.
Hoolimata Euroopa keerulisest majandusolukorrast on Taanis siiani pigem tööjõupuudus. Samas ei oska me tulevikku aimata. Olete mõelnud ka sellele, mis saab siis, kui see olukord vastupidiseks muutub?
Tegelikult ei ole me näiteks COVID-19 kriisi ajal täheldanud, et immigrantide tööpuuduse määr oleks olnud kõrgem kui taanlastel. Samas on ajalugu näidanud, et majanduslanguse ajal muutuvad eri keele- ja kultuuritaustaga inimesed kõikjal haavatavamaks. Huvitaval kombel oleme tähele pannud, et enam ei mängi rolli niivõrd see, kas inimene on sisserändaja, kuivõrd tema töökus. Ma usun, et Eestiski võib ettevõtetel olla näiteid, kus mõni ukrainlane saab oma tööülesannetega paremini hakkama või on temaga lihtsam suhelda kui mõne eestlasega. Sageli on põgenikud rohkem motiveeritud, nad ei esita nii palju nõudmisi ja on töökohal stabiilsemad kui kohalikud.
Olete nüüd mõned aastad uue strateegia alusel toiminud. Kas näete ka tulemusi?
Mis puutub hetkel kehtivasse strateegiasse, siis selgetest andmetest on veel vara rääkida. Siiski on olemas uuringuid, mis näitavad, et meie poliitika on tõhus, eriti seetõttu, et suudame inimesed kiiresti tööturule integreerida. Küll aga näeme, et hõivatute arv hakkab 8–9 aasta pärast hoopis langema. See on huvitav, sest näiteks meie lähiriikides Norras ja Rootsis on olukord vastupidine. Languse põhjused pole veel täpselt teada. Võimalik muidugi, et see on seotud sellega, et põgenikud on varem keskendunud kiiresti töö leidmisele, jättes muud olulised aspektid tähelepanuta, ning nüüd tegelevad nendega. Nagu mainitud, täpseid andmeid selle kohta hetkel veel ei ole.
Hiljuti kohtusite ka Eesti Integratsiooni Sihtasutuse töötajatega. Milline on teie arvamus sellest kohtumisest?
Tegelikult järgib Eesti hetkel sama poliitikat, mida ka meie varem rakendasime. Huvitav on aga märgata muutust seoses sellega, kuidas sõja tõttu Ukrainas on Eesti seisukoht sisserände suhtes muutunud. Muidugi mõistan, et siin taga on see, et Ukraina on teile kultuuriliselt lähemal, kuid minu kui spetsialisti jaoks on olnud huvitav jälgida, et kui varem oli seisukoht, et vastu võetakse vaid minimaalne arv või mitte kedagi, siis praegu on see retoorika muutunud – Eesti on ukrainlaste abistamisel teistele eeskujuks.
Mis on teie strateegia suurim eesmärk? Kuhu soovite enda lõimumispoliitikaga peagi jõuda?
Oleme nagu kõik teised – meie unistus on sidus ühiskond!
TEADMISEKS (Allikas: Eurostat 2021)
Muudetud lõimumisstrateegia kohaselt sõlmiti 2016. aasta märtsis uue lõimumispoliitika elluviimiseks kolmepoolne kokkulepe toonase Taani valitsuse, tööandjate ja ametiühingute vahel, et riigi saabunud pagulasi veelgi kiiremini tööturule viia. Selle raames käivitati 2016. aastal ka uus koolitusmudel (Integrationsgrunduddannelse ehk IGU). Kuigi siiani on tõsiasi, et pagulaste ja migrantide võimalused tööturule naasmiseks on teistest väiksemad, võib projekti pidada siiski edukaks:
Põhistatistika näitab, et:
42% 2015. aastal saabunud pagulastest töötavad nüüd, pärast viit aastat Taanis elamist
68% kõigist lõimumisprogrammis osalevatest täiskasvanutest on sooritanud taani keele eksami pärast vähem kui viit riigis elatud aastat
64% kõigist 20–24-aastastest on 2019. aastal täitnud noorte haridusnõuded (võrreldes 74%-ga taanlastest)
SIDEBAR INFONA (Allikas: Eurostat 2021) – https://ec.europa.eu/migrant-integration/country-governance/governance-migrant-integration-denmark_en
Integratsiooni Sihtasutuse tööturuteenuste valdkonnajuht Katrin Maiste
Taani integratsioonipoliitikas tõusis esile ühtne lähenemine ja selge sõnum kõigilt pooltelt kõigile sihtrühmadele. Välismaalt saabunutele pakutakse esimesel võimalusel tööd või muud rakendust, et nad suudaksid Taani ühiskonnas võimalikult kiiresti iseseisvalt hakkama saada. Sama mõtet väljendasid nii riigi, omavalitsuse kui ka tööandjate esindajad – igaühel on kohustus ja õigus anda oma panus ühiskonda.
Taanlased tõdevad, et välismaalt saabunud peavad õppima taani keelt, kuid õpperühmade moodustamisel tuleb arvestada inimese varasemat haridust, teiste keelte ja kirjaoskust ja selle alusel seadma ka eesmärgid. Mõne ametikoha täitmisel on tehtud mööndusi keeleoskuse taseme nõudmisel, aga ilmselt ei arva ükski väljamaalane, et ta saab Taanis pikemalt elades hakkama kohalikku keelt oskamata. Üha enam püütakse keeleõpet siduda praktilise tööga: organisatsioonidesse on tekkimas tugiisikud, mentorid, kes aitavad äsjasaabunul nii tööülesannetega kui ka sinna juurde käiva sõnavaraga hakkama saada.
Mitmes organisatsioonis kuulsime, et Taanit ähvardab lähikümnenditel tööjõupuudus – esiteks seepärast, et Taani noored ei kipu asuma tavatöödele teenindus- ja tööstussektoris või ei püsi seal kuigi kaua. Teiseks ei toeta kutseharidussüsteem vajalikele erialadele järelkasvu koolitamist. Kolmandaks nähti probleeme selles, et eelkõige väljastpoolt ELi saabunud inimestel, sh pagulastel, on raske või võimatu oma karjääriteed kujundada, sest erialase hariduse omandamine nõuab enamasti taani keele kõrgtaset, mida aga töö leidmisel ei eeldata. Samuti võib Taanis kooli minek muuta välismaalase riigis viibimise staatust, mistõttu võib teda ähvardada riigist väljasaatmine. Taolisi näiteid on juba paraku esinenud, kus tubli ja vajalik töötaja jääb süsteemi hammasrataste vahele, kui ta soovib enda oma valdkonnas edeneda.
Seega tuleb tööturule mõeldes arvestada samaaegselt kõigi sihtrühmadega, töötajate arendamise vajaduste ja võimaluste, aga ka takistustega. Samuti vajavad tuge ja koolitust tööandjad, kui nad võtavad tööle sõjapiirkondadest saabunud väiksema keeleoskusega inimesi.
Peter Svane
