Integratsiooni Sihtasutuse koostööpartnerid teevad igapäevaselt tööd selle nimel, et Eestis elavad uussisserändajad saaksid vajalikku tuge ja tunneksid end siin koduselt. Selles lugudesarjas anname neile hääle, et rääkida oma tööalastest rõõmudest, väljakutsetest ja õppetundidest. Seekord jagab oma mõtteid Kirill Badikin, kes tegutseb Eesti Punases Ristis kriisivaldkonna eestvedajana ning haldab aktiivselt ka Facebooki kogukonda “Ukraina sõbrad Eestis”.
"Kui Ukrainas sõdivad kaitsjad ja kangelased teavad, et nende lähedased on võõras riigis hoitud ja toetatud, aitab see neil pere pärast muretsemise asemel keskenduda oma riigi ja rahva kaitsmisele," räägib Kirill Badikin, Eesti Punase Risti juhatuse liige ja kriisijuht ning Facebooki kogukonna „Ukraina sõbrad Eestis“ eestvedaja põhjustest, mis teda töös innustavad.
Kirilli tee kohanemisvaldkonda sai alguse 2022. aasta kevadel, kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukrainas. "Tundsin, et ei saa jääda kõrvaltvaatajaks," meenutab ta. Algul abistas ta Eesti Punase Risti üleskutsel nii humanitaarabi sorteerimise ja komplekteerimisega kui ka psühholoogilise esmaabi osutamisega. Seejärel aitas Tallinna sõjapõgenike vastuvõtukeskuses Ukrainast saabuvaid põgenikke registreerida ja neile kohanemisinfot jagada. Mõne aja pärast vastas ta juba Eesti Pagulasabi kontoris infotelefoni sadadele kõnedele ja konsulteeris põgenikke lühiajalistes majutuskohtades.
Täna töötab Kirill Eesti Punase Risti juhatuse liikme ja kriisijuhina ning tegutseb jätkuvalt ka kogukondliku liidrina sotsiaalmeedias. Tema eestvedamisel on Facebooki grupp "Ukraina sõbrad Eestis" kujunenud üheks edukaimaks info- ja toetuskanaliks, mis aitab ukrainlastel leida tee Eesti ühiskonda.
Töö inimeste heaks
Kirilli töö keskmes on alati olnud inimene. Eelkõige puutub ta kokku Ukraina sõjapõgenikega, kuid Eesti Punase Risti kaudu jõuab ta ka paljude teiste sihtrühmadeni – nende seas on nii töö- ja pererändajaid, rahvusvahelise kaitse saajaid kui ka kolmandate riikide kodanikke.
"Puudega või raskemat haigust põdevate inimeste kohanemine on tihti keerulisem," toob ta välja valdkonna, mis jääb sageli tähelepanuta. Sellised inimesed vajavad spetsiifilist tuge, alates puude tuvastamisest kuni kogukondliku tugivõrgustiku loomiseni, mis aitab neil ühiskonnas hakkama saada. "Liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimestele on selgelt vaja neile kohandatud kohanemisprogrammi, sest ka tööturule saamine ehk iseseisva toimetuleku tagamine on nende puhul raskendatud."
Küsimused, millega Kirilli poole pöördutakse, on sageli väga praktilised: töö leidmine, eesti keele õpe, Ukraina dokumentide uuendamine, ajutise kaitse või muu staatuse pikendamine. Kuid üha enam kerkivad esile ka vaimse tervise teemad. "Kahjuks on mõnigi sõjas kaotanud oma lähedase või lähedane on pantvangis või teadmata kadunud – sel juhul on vaja kedagi, kes aitab seda lahti mõtestada ja toetada, ilma hinnanguteta," selgitab ta. Tõenäoliselt kasvab vaimse tervise teenuste vajadus tema sõnul edaspidi veelgi.
Tugivõrgustike looja ja usalduse hoidja
"Minu lähenemine põhineb kaasamisel, usaldusel ja süsteemsel koostööl," kirjeldab Kirill oma tööd. "Minu eesmärk ei ole osata vastata kõikidele küsimustele, vaid viia inimesed oma ala ekspertideni, kellelt nad saavad õiget infot ja tuge." Tugev vabatahtlike võrgustik, mille arendamisele ta Eesti Punases Ristis kaasa aitab, on oluline tugi, eriti kriisiolukordades, näiteks võimaliku massilise sisserände korral.
Tööpäevadesse rõõmu toob inimeste tagasiside ja teadmine, et nad on saanud oma murele lahenduse. "Kuna ukrainlastel on kombeks väga emotsionaalselt suhelda, muu hulgas tänada, siis nii mõnigi kord teeb see tänuavaldus silma märjaks ja tõesti innustab jätkuvalt inimesi abistama – saad aru, et see, mida teed, on ikkagi vajalik," märgib ta.
Lood, mis kriibivad valusalt
Kirilli töö ei ole siiski ainult rõõm ja tänutunne. Emotsionaalselt raskeimad hetked on olnud kohtumised endiste Ukraina sõjavangidega – viimase aasta jooksul on neid olnud kolm. "Kuigi olen viimastel aastatel üsna karastunud, olles kokku puutunud väga paljude inimeste lugudega, siis sõjavangistuses olnud kangelaste lugusid on tõsiselt raske kuulata. Venemaal vangistuses viibinute ebainimlik kohtlemine, inimeste piinamine, neile väga jõhkral kombel füüsiliste vigastuste tekitamine ja inimeste vaimselt hävitamine – need kokkupuuted on olnud kõige keerulisemad ning võtnud minult nii mõnegi une," tunnistab ta ausalt.
Supervõime: inimeste ja süsteemide ühendamine
Kui küsida, mis on tema tööalane „supervõime“, vastab Kirill tagasihoidlikult, ent kindlalt: "Ma arvan, et minu supervõimeks on oskus luua usalduslikke kogukondi ning ühendada inimesed ja süsteemid – olgu selleks sotsiaalmeedia, riiklike asutuste esindajad või kogukonnad ise." Ta on uhke nii selle üle, et on saanud käivitada suuremõõtmelise infovõrgustiku kui ka toetanud inimesi väga isiklikult.
"Tunnen uhkust, et olen saanud koos paljude ägedate inimestega aidata inimestel võõras keskkonnas kiirelt ja mugavalt kohaneda ja lõimuda uue ühiskonnaga. See teadmine, et oled suutnud inimest tema keerulisel eluetapil toetada ja sellest on talle ka päriselt olnud kasu, teeb rõõmu ja innustab edasi toimetama."
Artikkel ilmus kohanemise valdkonna koostööpartnerite uudiskirjas.