Õpilaste teadustööd keskendusid ajaloole, keeltele ja kohanemisele

Aprillis toimunud õpilaste teadustööde riiklikul konkursil tunnustas Integratsiooni Sihtasutus eripreemiaga Lümanda Põhikooli õpilase Maarja-Rebeca Luhtaru ja Miina Härma Gümnaasiumi õpilase Merili Päikese uurimusi kultuuririkkuse vallas. Kokku esitasid õpilased üle Eesti 12 teadustööd, mis käsitlevad Eesti kultuurilist mitmekesisust.

Põhikooli teadustöödest pälvis kultuuririkkuse aasta eripreemia Lümanda Põhikooli 8. klassi õpilane Maarja-Rebeca Luhtaru uurimistööga Saarte murdes taimede ja loomade nimetuste tundmine“. Töö autori sõnul oli kõige suurem üllatus uurimistööd tehes see, et inimesed teadsid taimede ja loomade nimetusi saarte murdes mitte ainult Saaremaal, vaid ka mandril. „Inimesed väga väärtustavad ja hoiavad oma keelt ning kultuuri. Aina rohkem käiakse välismaal ja õpitakse uusi keeli, oma emakeel kaob ära. Pean oluliseks, et sellest räägitaks laiemalt, et keel jääks püsima,“ nentis Luhtaru. Maarja-Rebeca Luhtaru pälvis ka õpilaste teadustööde riikliku konkursi kolmanda preemia. 

Maarja-Rebeca Luhtaru

Gümnaasiumiastme eripreemia võitja oli Miina Härma Gümnaasiumi 12. klassi õpilane Merili Päike tööga „Seto kultuuri elujõulisus tänapäeval“. Kuigi olen Setomaalt  pärit, ei teadnud ma sellest kultuurist palju. Sain oma teadmisi tänu uurimistööle suurendada,“ tõdes ta. Kultuuririkkus on väga oluline, see annab meie ühiskonnale lisaväärtuse. Uurimistöö näitas, et seto kultuur on elujõuline. Hea üllatusena tuli see, et noored on hakanud rohkem väärtustama seto kultuuri, näiteks on hakatud seto pilli mängima ning kultuuri õppima ning sellesse panustama.“ Merili Päike pälvis lisaks Eesti Keele Instituudi ja Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu preemiad. Põhjenduseks toodi välja, et eesmärgiga uurida seto kultuuri ja selle elujõulisust annab töö panuse seto kultuuri säilimisse. Töö on selge ülesehituse ja kindla ülesandepüstitusega ning kasutatud on asjakohaseid uurimismeetodeid.

Merili Päike

Kultuuririkkuse aasta komisjon hindas 12 tööd, mille seast valis eripreemiate saajad põhikoolis ja gümnaasiumis.

Kihnu Kooli 9. klassi õpilane Epp Karjam kirjutas töö pealkirjaga Kihnu käiste tikand“. „Uurimise alla võtsin selle teema, sest see oli mulle uus ja huvitav ning mu vanaema tehtud käised olid mulle väikseks jäänud, tahtsin seekord need ise valmistada,“ lausus Karjam. Tööd kirjutades tuli üllatusena see, kui kaua tikkimine tegelikult aega võtab ning kui palju on erinevaid käisekirju. „Avastasin seda, et kõikide käiste tikandid on erinevad, põhikujundid on neil kõigil küll olemas, kuid iga autor on enda käistele lisanud midagi ainulaadset,“ märkis Karjam.

Epp Karjam

Loo Keskkooli 9. klassi õpilane Otto Arro uuris oma tööga Hetki rannarootslaste ajaloost aastate 1822, 1922 ja 2022 paiku perekond Rohbergi loo taustal“ just rannarootslaste ajalugu, sest tal on sealt sugulasi ning ta tahtis nendest rohkem teda. „Isal on palju selleteemalist kirjandust ning tahtsin rohkem teada sellest piirkonnast ning nendest inimestest,“ lausus Arro. „Kõige suurema üllatusena tuli see, et Gammalsvenskby küla on Ukrainas rannarootslaste poolt asutatud ning seal räägitakse natukene rootsi keelt.“ Tegemist on Hiiumaalt pärit rannarootslaste rajatud Zmijivka ehk rootsi keeles Gammalsvenskby külaga, mis asub Ukrainas Hersoni oblastis. Arro lisas, et Rootsis on mitu ühingut, kes säilitavad ja hoiavad rannarootslaste kultuuri. „Kultuuririkkuse aasta annab võimaluse väärtustada ja austada oma traditsioone ning tuua esile meie erinevusi ja sarnasusi,“ märkis töö autor. Otto Arro sai ka Eesti Noorte Teaduste Akadeemia preemia suuruses 200 eurot. Põhjenduseks toodi, et põhikooli õpilase poolt tehtud töö tegeleb perekonna ja suguvõsa looga, andes sellele rannarootslaste ajaloo konteksti. Arhiiviallikate analüüsi tulemusena on kaardistatud ka piirkonna talud (seejuures kõrvutades ja kriitiliselt analüüsides erinevaid arhiiviallikaid), koostatud sugupuu ja integreeritud fotomaterjal nii sugulaste kui talude kohta.

Tallinna Saksa Gümnaasiumi 8. klassi õpilane Kirsi Meriste uuris Tarvastu kottsukkade aineliste sukkade kudumist. „Tahtsin taas elustada vanapärandi mustreid. Muidu on see pärand kodus või kuskil arhiivis. Tahtsin, et teised ka näeksid,“ põhjendas Meriste oma teemavalikut. Seepärast tegi ta ka kaasaegse suka, kus oli Tarvastu kottsukka muster. Meriste lisas, et tööd uurides tuli talle üllatusena see, et kottsukk oli hästi säilinud. Esimene Tarvastu kottsukk kingiti pulmakingitusena 1833. aastal. „Väga tähtis on säilitada seda mustrit, et see välja ei sureks, eriti tänapäeval, kui nutimaailma inimesed on kiindunud nutiseadmetesse ning neile tundub, et vana käsitöö on igav ja aegunud,“ lausus Meriste. „On väga tähtis, et see ei sureks välja.“ Kirsi Meriste sai riiklikul konkursil teise preemia suuruses 800 eurot.

Kirsi Meriste

Pirita Majandusgümnaasiumi 12. klassi õpilase Miia Malmi uurimistöö kandis pealkirja Erinevused eesti ja soome keele akustilises foneetikas“. Uurimistöö eesmärgiks oli anda ülevaade erinevustest eesti ja soome keele akustilises foneetikas, täheldada tekkinud muutuste põhjuseid, otsides selgitusi keelte kujunemisloost ja erisugusest ajaloost, ning tuua välja erisused kaasaja eesti ja soome keele koartikulatsiooni esinemises, võrreldes seda vanema keelematerjaliga. Võrdlev uurimine väljendab keelte muutumist ajas, aga toob esile ka erinevused eesti ja arhailisemas soome keeles. Keeleteaduslikult on sellised andmed kasulikud ning neil põhjustel valis autor uurimisteemaks sugulaskeelte akustilise foneetika analüüsimise. Miia Malmi töö kohta öeldi Eesti Teaduste Akadeemia eriauhinda üle andes nii: „Keelega toimuvaid protsesse saab jälgida nii ajas kui ka võrreldes suguluskeeli. Auhinnatud töö autor on seda teinud eesti ja soome keele akustilise foneetika uuringus, kus on võrreldud meie riigipeade tänapäeval ja 85 aasta eest peetud kõnesid. Elutempo kiirenemine mõjutab ka meie kõnet.“ Lisaks sai töö eriauhinna ka Eesti Keele Instituudilt põhjendusega, et töö on selge ülesehituse ja kindla ülesandepüstitusega ning töös on kasutatud asjakohaseid uurimismeetodeid.

Ehte Humanitaargümnaasiumi 12. klassi õpilane Aleksandra Morgunenko koostas ja viis läbi keelekümblusprojekti „Aardejaht A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ ainetel“. Aleksandra sõnul on ta olnud lapsest saadik seotud eesti kultuuriga ning on olnud eesti keele ja kirjanduse huviline. „Mulle on alati huvi pakkunud lõimumistunnid. Ma õpin vene koolis ja keeleõpe on tihedalt minu eluga seotud,“  lausus Morgunenko. Tema sõnul tuli talle tööd tehes üllatusena see, et kõik venekeelsed noored olid vastanud, et nad tahavad eesti keelt õppida. „Tallinnas on vene kogukond päris suur ja keeletase madal ning on raske leida keelepraktikat. Neid, kes tahaksid arendada oma eesti keelt, on palju. Integreerumine toimub aeglaselt. Nad tahavad integreeruda, aga oma tagasihoidlikkuse pärast ei suuda seda teha,“ tõi Aleksandra välja. Mis puudutab kultuuririkkuse aastat, märkis Aleksandra, et vene keelt kõnelevatel noortel on väga palju eestlaslikkust. „Kultuuririkkus on olemas, vene keelt kõnelevad eesti noored tegelikult huvituvad eesti kultuurist ja keelest, aga nende jaoks on kindlasti oluline säilitada ka vene traditsioone ja oma kultuuri,“ lausus Aleksandra.

Aleksandra Morgunenko

Tartu Katoliku Hariduskeskuse 12. klassi õpilase Karoliine Nõmmiku uurimistöö kandis pealkirja Muinaspõhja usundi regionaalsete erinevuste määramise võimalusi“. See teema on talle huvi pakkunud juba aastaid, eriti on tal suur huvi viikingiaja inimeste uskumuste vastu. Teema on aktuaalne, sest muinaspõhja usundit käsitletakse liiga ühetaolisena. „Tihti ei pöörata tähelepanu sellele, kuidas erineb muinaspõhja usund Rootsis ja Taanis,“ lausus Nõmmik. Talle meeldis eriti uurida toponüüme ja nende erinevusi. Nõmmiku sõnul on inimesed usundist huvitatud ning tema soov on seda infot rohkem inimesteni viia. Karoliine Nõmmik sai Eesti Kirjandusmuuseumi eriauhinna põhjendusega, et kasutatud on interdistsiplinaarset lähenemist, et määratleda kaardistuste (teonüümid, toponüümid), matusekommete, usunditeadete võrdlemise abil regionaalsed muinasusundi erinevused.

Karoliine Nõmmik

Rocca al Mare Kooli 12. klassi õpilase Olena Predko uurimistöös Ukraina sõjapõgenike kohanemine Eesti koolisüsteemis ja ühiskonnas“ selgus, et info, mida jagab haridusamet, ei kattu infoga, mida talle rääkisid tema sõbrad ja koolikaaslased. „Tahtsin uurida seda teemat ja näidata, mis tegelikult toimub, mis on murekohad, ja et need jõuaksid ka haridusametini,“ lausus Predko. Ta tõi näiteks, et kui väideti, et Ukraina lapsi suunatakse eestikeelsetesse koolidesse, siis tegelikult see nii ei olnud. Paljusid tegelikult suunati venekeelsetesse koolidesse ja Vabaduse Kooli. „Vene koolid olid ja on esikohal. See on probleem ja integratsiooni mõttes väga halb,“ lausus Predko. „Praegu on õige aeg sulandada neid meie ühiskonda ja tegeleda integratsiooniga.“ Uurimistöö käigus selgus ka, et noortel on motivatsioonipuudus integreeruda Eesti ühiskonda, kuna nad ei oska eesti keelt. Predko sõnul on ka tema juured Ukrainas, ta ei unusta neid ja väärtustab neid. „Usun, et selleks, et panna ukrainlasi end hästi tundma, peaksid eestlased näitama, miks nad on tähtsad. Mida on ukrainlased valmis andma, peaksime rohkem väärtustama ja näitama neid. Meil on väga palju kõrgharituid spetsialiste, nagu näiteks insenereid ja arstid Ukrainast,“ lausus Predko. Uurimistöö sai Eesti Noorte Teaduste Akadeemia preemia põhjendusega, et see käsitles väga aktuaalset ja isiklikult südamelähedast teemat, mis toetub ka varem sarnasel teemal kirjutatud uurimistööle. Töö suurimaks väärtuseks on kaheldamatult tehtud intervjuud, mis annavad otsese tagasiside asjassepuutuvatelt noortelt.

Olena Predko

Miina Härma Gümnaasiumi 12. klassi õpilane Kärt Rentel uuris eestikeelsele haridusele ülemineku mõju, väljakutseid ja lahendamist vajavad aspekte Tallinna ja Narva ajalooõpetajate näitel. Teemavalik oli Kärdi sõnul just selline, sest see on aktuaalne teema ja jäi silma meediast ja arvamusartiklitest. „Arvamused olid seinast seina ja ühest selgust ei ole. Minu jaoks oli oluline seda uurida,“ lausus Rentel. Üllatavad olid mõnedki asjad, millele ta ise õpilasena ei ole mõelnud. „Õpetajate jaoks on kõige keerulisem materjalide kokkupanemine. Algpõhju on vähe või neid ei ole üldse,“ sõnas Rentel. „See viib järgmise probleemini – õpetajate puudumine.“ Eestikeelsele haridusele üleminek ühendab Kärdi sõnul kultuure ja annab osalistele võimaluse mõista, millised erinevad maailmapildid on olemas. Kärt Rentel sai eriauhinna Haridus- ja Teadusministeeriumilt.

Kärt Rentel

Tema koolikaaslase Miina Härma Gümnaasiumi 12. klassi õpilase Maret Halliku uurimistöö kandis pealkirja Vastuvõttude menüüd kui riigi visiitkaart ja nende muutumine ajas Eesti Vabariigi näitel“. Maret Halliku sõnul õppis ta koolis moodulloenguna ainet „Diplomaatiline protokoll ja etikett“, mida õpetas kogenud diplomaat. „See oli huvitav kursus, mille käigus me vaatasime Konstantin Pätsi visiite. Need olid minu jaoks üllatavad,“ lausus Hallik. Ta võttis uurimise alla aastate 1920–1930 visiidid.  Üllatusena tuli ka see, et kahe maailmasõja vahelised menüüd olid väga eksootilised. „Küsimus tekkis, kust neid toiduaineid toodi. Pätsi ajal oli veinikelder, seda infot ma sain tema poja käest. Tal oli suur veinivalik, hinnalised veinid,“ rääkis Hallik. „Tänapäeval on see laiatarbekaup ja ei peeta nii oluliseks, kui see oli tol ajal.“

Maret Hallik

Halliku sõnul on eriti huvitav uurimistöös ilmnev Eesti riigi areng. „Kui habras oli riik, kui me iseseisvusime. Me proovime ühenduda Euroopaga. Me ei karda eristuda teistest ja väärtustame oma ajalugu. See on suur samm, mille me oleme teinud,“ sõnas ta. Maret Hallik pälvis riiklikul konkursil esimese preemia ja Eesti Teaduste Akadeemia eriauhinna. Põhjenduseks toodi, et auhinnatud töö autor on näidanud, kuidas ajaloo eri perioodidel muutusid riiklike vastuvõttude menüüd ja pakutavad toidud. Töö aitab mõista toidukultuuri ning sellega seotud etiketi ja kommete tähtsust meie järjest kiiremini muutuvas maailmas.

Tallinna Saksa Gümnaasiumi 12. klassi õpilase Ott Kahari uurimistöö kandis pealkirja „Märtsiküüditamine läbi vanavanemate silmade“. „Olen ajaloohuviline ning tahtsin teha midagi, mis väärtustab minu perekonna mälestusi. Tahtsin teada ja uurida, millised olid minu vanavanemate mälestused,“ lausus Kahar. Tema sõnul on ta varem rääkinud vanematega nendest mälestustest, kui tööd tehes tuli üllatusena, kui detailne oli see kogemus. „Kui kuulsin täispilti, see oli kõige šokeerivam. Sõdade ja konfliktide arv on kasvanud. Minu töö keskendub küüditamisele, mis on oluline teema. Vaatan ajas tagasi ja võrdlen seda sarnaste sündmustega,“ sõnas Kahar.

Ott Kahar

Kõik tulemused koos eripreemiatega leiab Eesti Teadusagentuuri kodulehelt. Uurimistööde kokkuvõtteid saab lugeda konkursi kogumikust

Pildid ETAG: https://photos.app.goo.gl/77kbmSP29w1uGzGy7

Video auhinnagalalt: https://www.youtube.com/watch?v=nZ620yAN2bY