Denis, elab Narvas

Minu eesti keele õppimine ei õnnestunud ei koolis ega ka kutsekoolis, sest tol ajal ei olnud mul vist piisavalt tahet. Kui ma mitu aastat hiljem proovisin asuda õppima noorsootöö erialale Narva kolledžis, jõudis mulle lõpuks kohale, et eesti keel on väga tähtis, kui ma soovin Eestis oma elu jätkata. Sellest mõttest piisas, et keelebarjäär ületada ja jätkata tasapisi iseseisvat keeleõpet.

Kuulsin, et keelekohvikutes saab väga edukalt arendada suhtluskeelt ja hakkasin otsima infot nende kohta. Minu esimene kokkupuude selle formaadiga oli karjäärikeskuses Vitatiim juba 2012. aastal, kus keelekohviku korraldas üks vabatahtlik Narva Kolledži tudeng. Keelekohvikus meeldis mulle väga. Käisin seal umbes poolteist aastat kuni see korraldaja sealt lahkus.
 

Paar aastat tagasi avastasin enda jaoks uue koha, kus toimuvad eesti keele kohvikud, mida korraldavad toredad inimesed. See on Integratsiooni Sihtasutuse nõustamiskeskus Narvas. Esialgu juhtis keelekohvikut Natalja ja mõne aja pärast võttis temalt teatepulga üle Irina.

Lähen sinna iga kord mõttega, et teised aitavad mind oma oskustega ja mina aitan omakorda teisi. Isegi, kui ma ei tee oma keeleoskuses suurt arenguhüpet, siis vähemalt senist taset hoida aitab keelekohvik kindlasti.

Minu arvates on keelekohvik mõnes mõttes isegi tõhusam õppimise viis kui tavalised kursused.